piisavalt rikas olema. Seal tammikus sai Erast, mis ta oli soovinud, Liisa tõotuse ning tema neitsilikkuse. Järgnevatel päevadel oli Erast eemalolev ning hakkas üha harvemini Liisat külastama. Mida harvem ta hakkas käima seda õnnetumaks Liisa muutus. Seejärel ütles erast Liisale et ta peab sõtta minema, tema maine on mängus, ta ei saa sellepärast minemata jätta. Liisa langes põlvili ning nuttis lahinal. Ta mõtles korraga Erastile järele minna, ent talle meenud haige ja kurb ema ja ta läks tuppa. Erast oli andnud Liisale ja ta emale raha, et Liisa oma lilli kellelegi teisele ei müüks. Nii möödus Liisal palju kurbi päevi kuni ta sai teada, et Erast oli tagasi tulnud puruvaesena kuna ta oli sõjas ainult kaarte mänginud, seejärel oli ta abiellunud rikka naisega, et mitte häbisse sattuda. Sellepeale ahastus muidugi Liisa veelgi ning oli pettunud et selliseid lubadusi andnud noormees teda pettis raha pärast.
Inimene ei suuda oma tundeid valitseda. Novell on kirjanduslikult väga hästi üles ehitatud. Jutustaja vaatepunkt on olulisem kui süzee ise. Kirjanduses ja elus on teistsugused seadused. Erast oma koormat ei kandnud. Ta oli tüüpiline aadlik. Ta ei kandnud oma vastutust. Liisale seletab ta seda, et sõtta mitte minnes käib see tema 18 au pihta. Karamzin on väga järjekindel. Ta püüab luua loo, kus me tunneme kaasa. Me tunneme kaasa ka Erastile. Erast kahetses pärast. 18. saj lõpu lugejad tundsid Erastile kaasa see on uudne. Tegu oli talutüdrukuga, kellel on kõrgemad tunded kui aadlil. Armastusest on juttu ka ema puhul ,,ka talunaised oskavad armastada". See oli midagi uudset, et nende tunded ei ole teistsugused. Kristlik lugeja oleks pidanud Liisa enesetappu hukka mõistma. Radistsevi arvates oli enesetapp vaba inimese tunnus. Armastus on siin niivõrd traagiline, et Liisa tapab end. Finaal on traagiline
annaabi.ee 
