A. REVOLUTSIOONI. Vene revolutsioon oli näidanud, et külakogukondlik kord pidurdab maa põllumajanduse arengut ega kaitse riiki revolutsiooniliste vapustuste eest. Seetõttu oli vaja kiiresti asuda reformima põllumajandust. 1906. a. tõusis peaministriks P. Stolõpin, tuntud kui "kõva käe" poliitik, kes asus lõhkuma kogukondlikku korda Venemaal. Vene küla ümberkujundamise peaeesmärgiks oli luua vene taluperemees. See tähendas ettevõtlikele talupoegadele vaba teed eraomanduslike üksiktalupidamiste loomiseks, kellest pidi saama valitsuse kindel tugi. Kümne aasta jooksul lahkus Euroopa Venemaal külakogukonnast 23% taluperedest. See protsess tekitas vene külakogukonnas suuri pingeid, sest ühtede lahkumine suurendas teiste maapuudust ning põhjustas nende laostumist. P. Stolõpini plaanidesse kuulus ka Baltimaade venestamine kolonisatsiooni läbi. Kuid 1911. a. P. Stolõpin mõrvati, 1914. a. algas Esimene maailmasõda ning 1917. a
tekkimisel ka eesti mehi, kes hakkasid sellega hästi teenima. Sajandi alguses oli rõhk pigem karjakasvatusel, et saada piima, kui nt põllumajandusek, Seal vähenes rukki osakaal, kasvas kartul kui söödatoit ja juurviljad iluaedades. (Stolõpini agraarreform) 1906. aastal läbiviidud reform, mis lahutas külakogukonnad ja soodustas üksiktalude teket Sellega püüti anda ettevõtlikumale talupojale võimalus eraomanduslike üksikmajapidamiste loomiseks ja et liigne rahvas saaks omale vaba mad Põhja ja Ida-Venemaal. Selle reformi õnnestumine loonuks maal keskklassi, stabiliseerinuks poliitilist olukorda ja oleks olnud ka eeldus demokraatiale. Kuid Stolõpin taoeti 1911 ja reformid hakkasid venima. Maal jõuti individuaalse majapidamiseni viiendik taludest, kuid pinged külas jäid püsima või koguni suurenesid. tööstus (tekstiilitööstus, masinaehitus, paberitööstus, ehitusmaterjalide tööstus,
annaabi.ee 
