tundub küllalt elav, ja enamik praegusi maailmateatri nähtusi on meilgi mingil moel esindatud. Lisaks tuleb märkida, et teatrite koosseisud ja juhtkonnad on viimase kümnendiga tunduvalt noorenenud. Eesti teatri kohta võib üksnes nentida, et ühiskonna otsese peegeldamise või vastustamise asemel on see viimasel kümnendil eelistanud abstraktsemaid vaimseid, psühholoogilisi ja kunstilisi huviasetusi. Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega. Nagu eesti kultuuriloos tihti varemgi, on draama (võrreldes kasvõi luulega) jälle mõneti kõrvaline kirjandusliik. 1990.-te suureks nimeks oli Madis Kõiv, kuid tema näidendid pärinesid valdavalt varasematest aastakümnetest. Lihtsalt teatrid ületasid lõpuks oma kahtlused nende lavastatavuse suhtes: Kõivu harjumatu visionaarsus osutus järeleproovimisel äärmiselt teatraalseks. Üldiselt on varasemad juhtivad näitekirjanikud aga tagasi tõmbunud. Pikkamööda on tõusnud
Mul pole kahjuks kedagi kadestada... Mul pole õnneks kedagi edestada... Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada... Mul pole isegi kellelegi andestada ega kelleltki andestust anuda.... Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks ma ei saa ju ka... Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust. Pealegi tuleb õhtu... Allagi tuleb õhtu. Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis. Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja. Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised. Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised. * Õhtud õhtute eel. Õhtud õhtute taga. Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel. Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga. Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel. Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis
annaabi.ee 
