8. Poola valitsuse poliitika Eestimaal Poola võimude agraarpoliitika oli Liivimaa aadlile esialgu vägagi soodne. Pärast Liivi sõda ei otsinud Poola võimud enam aadlilt toetust ja tegid agraarpoliitikas järsu pöörde. Selle tulemusena läks riigi kätte umbes ¾ Lõuna-Eesti maafondist. Rootsi poolele üle läinud Saksa aadlike maad konfiskeeriti ning annetati poolakatele ja leedulastele. 17. sajandi algul koondus nende kätte ligi ¾ eramaadest. Pikka aega kestnud sõdade, ikalduste ja taudide tagajärjel oli külasid, kus polnud ühtki härga ega hobust. Peaaegu täielikult oli kadunud vabatalunike kiht, suurenenud oli aga üksjalgade osa. Peamiseks koormiseks Poola alal oli teoorjus, andamitest oli esikohal viljamaks. Koormised olid üldiselt raskemad eramõisates. Peale selle kasutasid mõisnikud naturaalrendi sissenõudmisel mitmesuguseid ebaseaduslikke võtteid: rendi
Ühe ja sama küla talud kuulusid sageli erinevate mõisate juurde ning see tekitas tihti piiritülisid. Ülesanded. 1765.a moodustati eriline maaregulatsiooni ja revisjoni komisjon. Komisjoni üheks tähtsamaks ülesandeks oli mõisatevahelise maakorralduse teostamine esinenud maakasutuspuuduste- kaugemaasuse, üleribasuse, killustatuse- likvideerimine. Maa mõõtmine oli vajalik uute adramaade kindlaksmääramiseks. Teostus. Maakorraldustööd algasid riigimõisate maade eraldamisega eramaadest, seejärel toimus maade mõõtmine, hindamine ja piiride reguleerimine üksikute mõisate vahel. Maamõõtmine ja hindamine oli üldine. Hindajad valiti mõisnike ja mõisarentnike hulgast, samuti igast kihelkonnast 2 jõukamat talupoega. Maade hindamisel määrati kindlaks nende tulukus (puhaskasurublades). Määrati kindlaks ja riigitalupoegade koormised. Maakorraldus kestis 1828.aastani. 7 Tulemus
annaabi.ee 
