Kodanikul, kes soovis pääseda arhiivi, tuli taotleda selleks spetsiaalset juurdepääsu luba. Seega võib väita, et nõukogude arhiivisüsteem kuulus repressiivaparaadile, mitte ühiskonnale ja see mõjutas otseselt juurdepääsu arhiividele. Sihiks oli juurdepääsu tõkestamine arhiivisüsteemidele. Üheks drastilisemaks väljundiks olid Nõukogude arhiivisüsteemi süsteemitu ja ebaloogiline hävitamine makuleerimiskampaaniate käigus, millal toimusid massilised arhivaalide eraldamised hävitamiseks ilma pädeva hindamisotsuseta. Säärane käitumine, kus mingi kampaania käigus täidetakse iga hinna eest lühikese aja jooksul makulatuuri kogumise plaani, ei lasknud ega võimaldanud sageli hävitatavate materjalide tsiviliseeritud hindamisprotsessi teostamist. Tõsist hävitustööd tehti julgeolekuorganite arhiividokumentidega. 1954.aastal -- NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee loomisel -- oli selle asutuse operatiivarhiivis arvel 5,7 miljonit säilikut, 1991
Revisjoniprotokoll külade kaupa andmed kõigi talude kohta, talu suurus adramaades, peremehe nimi, perele kuuluvate hobuste, härgade, lehmade ja noorveiste kohta jne. Kinnistusraamatud kinnisvara üle täpse arvestuse pidamine. Tekkisid keskajal. Peeti kohtuasutuste juures. 1864.a Balti eraseadus sätestas, et kinnisvara omanikuks on vaid see, kes on kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusregistrid siin on kirjas kõik talu omandisuhetes asetleidnud muutused, nt maade eraldamised või ka talude liitmised, nende lahusmaatükid jne. Kinnistustoimik on koondatud kõik vastava kinnistu kohta laekunud dokumendid talu mõisalt väljaostu lepingud, testamendid, ostu-müügiaktid, kinkelepingud, kohtuotsused jm. Nimede uurimisega tegeleb eraldi teadusharu onomastika, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Eestis hakati perekonnanimesi panema 19 saj alguses. Enne seda 13, 14saj olid nimedel lisanimed
annaabi.ee 
