Tervisekindlustus. Kas avalik või erasektor? Seminaritöö eesmärgiks on analüüsida eesti tervisekindlustuse olemust ning arutleda sellel teemal. Kas oleks mõistlik tervisehoiukulutusi suuredada 50 miljoni euro võrra või peaks eelistama erakindlustusturu tekkismist. Peamiselt on töös esitatud andmed võetud Rahandusministeeriumi ja Eesti Haigekassa kodulehelt. Igal Eesti alalisel elanikul, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval isikul, kelle eest makstakse või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu, on õigus ravikindlustusele. Kui isik töötab mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, siis saab ta ravikindlustuse selles riigis, kus tema eest makstakse sotsiaalmaksu. Sellise ravikindlustussüsteemiga korvab riik
Rahvastiku vananemine mõjutab tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust nii tulude kui kulude poolelt. Ühest küljest väheneb tööjõud, seega väheneb ka tööjõu maksustamisele baseeruv ravikindlustustulude laekumine inimese kohta. Teisest küljest toob rahvastiku vananemine kaasa ka nõudluse suurenemise tervishoiuteenuste järele. Kasvab krooniliste haiguste osakaal ja suurenevad kulutused raviks. Seega tekib küsimus, kas peaks suurendama erasektorite osakaalu raviastustes? Leian, et erakindlustusturu osakaalu suurendamine oleks kindlasti positiivseks ilminguks. Haigekassa süsteem, mis tugineb põhiliselt ühiskondlikul solidaarsusel, ei suuda tagada jätkusuutlikku rahastamist tööealise elanikkonna vähenemisel ning ravi jätkuval kallinemisel. Suunates inimeste rahalisi vahendeid tervise tagamisele läbi isikustatud kindlustusteenuste väheneksid kindlasti üldised tervishoiukulutused. Siiski ei tähenda mu eelnev väide, et riikliku finantseerimise osakaal peaks sellevõrra vähenema
annaabi.ee 
