iial tema saatuse eest hoolt kandmast. Sokrates oli veendunud, et ei ole olemas niisugust inimest, kellel õnnestuks puutumatuks jääda, kui ta mõnele rahvahulgale õiglaselt vastu hakkaks ja kõike riigis toimuvat ülekohut ja seadusevastasust takistada püüaks. Ta ütles, et "paratamatult tuleb ülekohtu vastu võidelda, kui aga niisugune inimene uurikest aegagi tahab elada, peab ta eraisikuks jääma ega tohi avalikku ellu sekkuda". See on poliitilis-õigusliku ühenduse mõju inimese loomusele. Seega ideaalis peaks inimese loomus olema iseseisev ning hea ja õiglane, tegelikkuses aga loeb enamiku arvamus ning maised lõbud, isegi Sokrates leidis, et tuleb surma mõistmisega leppida, sest enamik kohtunikest leidis nii.
eraviisiliselt kõlbelisele täiustumisele ärgitades, mitte avaliku poliitilise tegevuse kaudu. Ta paistab olevat eeldanud, et avalik poliitika saab toimida üksnes valitseva mentaliteediga kooskõlastudes. Katse avaliku poliitika abil, kuid üldlevinud mentaliteediga vastuollu minnes, ühiskonda tervikuna parandada on läbikukkumisele määratud. “Paratamatult tuleb ülekohtu vastu võidelda, kui aga niisugune inimene üürikestki aega tahab elada, peab ta eraisikuks jääma ega tohi avalikku ellu sekkuda” (32 a). Niisiis, voorus on teadmine ja voorus kui teadmine hõlmab kolme komponenti: 1. Teadmine iseendast: teadmine sellest, milline on inimloomus, mida inimene oma loomuse kohaselt elus püüdleb, kuidas tal oleks võimalik enda poolt püüeldavat saavutada, ning samuti teadmine sellest, et tõelist teadmist nendest asjadest veel ei omata (“Tunne iseennast”). See kõik on teadmine faktilisest olukorrast (sellest, mis on). 2
annaabi.ee 
