Aastatel 2000–2010 toimus neli riikidevahelist relvastatud konflikti, samas kui riigisiseseid kodusõdu leidis aset 31 korral. Riigisiseste konfliktide puhul oli kümnel juhul tegu territoriaalsete ja 21 juhul poliitiliste võimukonfliktidega. Kuna üha enam relvakonflikte on riigisisesed, on muutunud ka konfliktide osapooled. Enam pole tegu pelgalt kahe armee vastasseisuga. Omavahel sõdivaid vägesid on tavaliselt rohkem kui kaks ja nende koosseis on muutlik. Suurenenud on ka eraarmeede ja relvarühmituste osakaal. Paljudel juhtudel sarnanevad sõdivad rühmad pigem pätikampadele kui regulaararmeele. Traditsiooniliste rinnete asemel on lahingud muutunud kohalikeks ning tsiviilelanikke ei ole alati kas suudetud või soovitud sõjatandrilt evakueerida. Rahvusvahelise statistika järgi oli 1990ndate aastate lõpus toimunud konfliktides tsiviilohvrite osakaal kõigist hukkunuist umbes 80%, samas kui 1900ndate alguses oli vastav näitaja vaid 15–20%. Näiteks 2009. aastal Gaza
kohalikud omavalitsused. - piirivalve - piirivalveamet, on sõjaväest ja politseist eraldiseisev, nendega seotud tolliamet. - politsei - korravalve ja kuritegevuse vastane võitlus, mille eest vastutab politsei ning seda abistavad vabatahtlikud organisatsioonid (abipolitseinikud) - kaitsepolitsei (kapo) - põhiseaduslik kord, territoriaalne terviklikkus, riigisaladused, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, vastuluure. Rahvas ja relvad - relva võib omada relvaloa alusel. Eraarmeede loomine on seadusega keelatud. Turvateenuste osutamine on riiklikku tegevusluba nõudev ala, mis allub politsei järelvalvele. 8.2. Eesti riigikaitse juhtimine Riigikaitse kõrgeim juht on EV president. Tema juures asub Riigikaitse Nõukogu. Presidendi ülesanded riigikaitsega seose - vt. PS ptk. V §78 Vabariigi president ja ptk X riigikaitse §127-131 Valitsuses kujundab riigi kaitsepoliitikat eeskätt kaitseminister.
annaabi.ee 
