naljamängudest võis leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk neis oli siiski suunatud intriigile ja elavale kõnele. Moliére esimene näidend "Arutu" lavastati 1653. aastal. Loomingu kõrgperiood algas tema esimese komöödiaga "Naeruväärsed eputised" (1659). Teoses pilgatakse aristokraatseid salonge ja seal harrastavat peenutsemist, silmakirjatsemist ning vaimutsemist, mis mattis enda alla siira ja inimliku suhtluse ning moonutas tunded ja arusaamu. "Naeruväärsete eputistega" sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Teose menu oli üüratu, ta meeldis nii kuningale, õukonnale kui ka lihtsatele pariislastele. 1664. aastal lavastas Moliére kolm esimest vaatust oma uuest suurest komöödiast "Tartuffe". Teose peategelaseks on petisest kirikumees, kes vagaduse maski all jumalakartlike inimeste hirmu arvelt maiseid hüvesid ahnitseb. "Tartuffe" paistab eriti silma omapärase ülesehitusega, kus nimitegelane astub lavale alles
südamedaamidele kättemaksmiseks nende juurde ümberrõivastatud teenrid, kes peavad daamide ees etendama eriti peeni markiisid. Kohmakate ja labaste teenrite vastuolu oma rollidega tekitab kõige veidramaid olukordi, koomikat rikastavad veelgi meeste äärmuseni liialdatud käitumine ja kõnepruuk ning ülepakutult toretsev riietus. Niisiis on see teos tulvil lopsakat nalja kuid farsist pärit naeruvõtetele lisandub tugev karakterikujutus. ,,Naeruväärsete eputistega" sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Teose menu ületas kõik ootused, ta meeldis nii õukonnale kui ka lihtsatele pariislastele. Aastal 1664 lavastas Molière komöödia ,,Tartuffe" kolm esimest vaatust. See teos kujutab valeusklikku, kes kasutab jumalakartlike inimeste hirmu hauataguse elu ees nende kulul rikastumiseks. Olles saavutanud võimu Orgoni perekonna üle, püüab suli Tartuffe isegi võrgutada Orgoni naist Elmire'i. Kuid see saab talle saatuslikuks