Tooli tunneme ära tänu tooliideele, mis on materjalis kehastunud, kuid kus oleme seda ideed kohanud, et tool ära tunda? Platon arvas (nagu pütagoorlasedki) et hinged võivad kehastuda nii inimestes, loomades kui ka taimedes- vastavalt oma väärtusele. Demiurg (looja, jumal) lõi hinge. Hing koosneb: 1) logistikon- mõistus, korrastav (allikas asub inimese peas) 2) thymos- tahe, emotsioonid, julgus, afektiivne, hingejõud, et mõte teoks teha (asub in. südames) 3) epithymetikon- iha, himustav, tung ja kirg (iha asukoht on niudeis) hing saadeti tähe peale elama. Igal tähel elab üks hing, mis on surematu. See tähendab, et hingesid enam juurde ei looda. Oma teoses ,, Phaidros" võrdleb Platon hinge kaherattalise kaarikuga, mida veavad kaks tiivulist ratsut (thymos ja epithymetikon) ja juhib kutsar (logistikon). Ratsusid on raske ohjata, kuna kipuvad perutama ja omatahtsi käituma. Jumalate kaarikud püsivad kindlamini õigel teel
juua. Seetõttu tuli Platoni järgi eeldada hinges erinevad hingejagusid, mis neid erinevaid püüdlusi justkui kannavad. Põhjendamata jääb küll miks neid hingejagusid peaks just kolm ja mitte näiteks rohkem olema. Samas jääb hing ikkagi üheks olemuseks ega jagune mitte kolmeks iseseisvaks hingeks – tegemist on liigendumisega ühe hõlmava ühtsuse sees. Need kolm on: mõistuslik hingejagu, logistikon, söakas (raevukas) hingejagu, thymos, ihalev hingejagu, epithymetikon. Nii on siin tegemist samuti kolmikjaotusega nagu algete puhul, millest loodi kosmose hing, ning ka nende kolme hingejao vahekord omavahel on analoogiline algete vahekorraga kosmose hinges. Nimelt on mõistus ja ihad kaks vastandlikku hinge poolust, mida vahendab söakas hingejagu kui midagi vahepealset kahe vastandi vahel. Mõistuslik hingejagu on hinge identiteedi kandja. Mõistus püüab mõista asjade olemust. Asjade olemused on Platoni järgi igavesti muutumatud. Nii
annaabi.ee 
