pseudoautoriteete hinnanguandjana. 5. Lood on objektiivsed, kui neid saab kontrollida mingi üleskirjutusega(raport, lindistus, ostutšekk jne). 6. Ajakirjanik ei tohi lasta oma uudisesse oma seisukohti või eelarvamusi ka varjatud kujul. Lugu pole erapooletu, kui reporter peidab oma eelarvamused-emotsioonid nt selliste sõnade taha nagu keelduma, väitma, möönma jms. sellised sõnad esinevad tsitaatide saatelausetes ja omadussünalistes epiteetides inimese nime ees. Absoluutne objektiivsus on võimatu. Otsustatakse millest ja kui pikalt kirjutatakse ja vähemalt osalt on see subjektiivne toiming. Ajakirjanikul on oma arusaam oma rollist, mida ta soovib täitsa ühiskonnas ja mida ühiskond temalt ootab. Ajakirjanik peab olema valvel, et tema uudislugudesse ei satuks kahjulikku kallutatust, mis teeb uudisest demagoogilise veenmisteksti. Lõpuks on oluline rõhutada kahte punkti, mis seostuvad kõigi nõuetega: 1
kaasaelamine, omaksvõtmine või ärapõlgamine. Emotsioone taunides ja neist igal juhul hoiduda püüdes võime küll teada saada uusi fakte, omandada uusi oskusi, kuid need jäävad meile surnud, tähenduseta faktideks. Teine suur alarühm on s õ n a l i s e d h i n d a m i s v o r m i d. Hinnang võib sisalduda sõnas eneses (hea, halb), aga ka sufiksite süsteemis: kui näiteks mees on hinnangust vaba, siis mehike enam mitte. Keele hinnanguline külg väljendub selgelt epiteetides, võrdlustes, metafoorides, hüperboolides jne. Verbaalse hinnanguvormi põhiühik on lause, otsustus. Selleks et eraldada hindamist sellest, mis pole hindamine, soovitatakse kirjeldamise- hindamise vastandamist. Deskriptiivsed, kirjeldavad laused (nimetatakse ka informatiivseteks, faktilisteks, tunnetuslikeks) vastandatakse hinnangulistele lausetele. Hinnangulised laused räägivad sellest, mida inimene peab väärtuslikuks, mida peab halvaks ja mille suhtes on ükskõikne.
annaabi.ee 
