Luuletaja arvates ühendas vooruse mõiste atleetikat ja eetikat, see tähendab väljendas harmoonilise isiku ideaali. Pindarose luulet iseloomustavad raskepärane stiil, assotsiatiivsus, kõnekujundite rohkus ning sõnalooming. Pindarose looming oli antiikajal jaotatud 17 raamatusse, mis hõlmasid mitmesuguseid koorilüürika liike: epiniikione, paiaane, ditürambe, prosoodione, porteenine, enkomioone, hüporeeme ja epitalaamione. Tänini on säilinud 4 raamatut 45 üksikteosega: need on oodid olümpia, Delfi (pythia), Isthmose ja Nemeo mängude võitjate (vankrisõitjate, jooksjate, flöödimängijate) auks. Pindarose looming on mõjutanud Euroopa rahvaste luulet alates Renensansi- ja Barokkajastust. Epiniikion Etna Hieronile (esimene Pythia võidulaul)
a. paiku mõnd aega Sitsiilias Sürakuusas maapaos. Mytilenes koondas ta enda ümber üliklikku päritolu tütarlaste ringi ja õpetas neile aristokraatlikke kombeid, muusikat, luult ning tantsu kuni tütarlaste abiellumiseni. Osa lüürikat on Sappho pühendanud neile tütarlastele ja muusadele, osa oma tütrele Kleisile ja osa vennale, kelle oli hukanud armastus hetäär Doricha vastu. Seda luulet kanti ette soololauludena lüüra saatel. Sappho lõi ka pulmalaule (epitalaamione), mida esitas koor. Pulmalaulud lähtuvad rahvaluule eeskujust ja olid arvatavasti pühendatud neidude sõprusringist lahkujaile. Sappho rahvalaulupärasele, lihtsas keeles luulele on omased isiklikust elamusest johtuv tundesügavus ja siirus, väljendusjõud ja ilu, jõuline loodusetunnetus ning kõlavus. Ta suutis luulega vahendada kõiki tundevarjundeid, eriti õnne, igatsust ja südamevalu armastatu pärast. Sappho kirjutas aioolia stroofivorme (tuntuim on Sappho stroof)
annaabi.ee 
