Kant-universaalsus Tõde saab rääkida ühes konkreetses ajas ja ühes konkreetses kohas viibides. Peab suhestuma. Oleviku ajalugu-kuidas oleme saanud selleks, kes me oleme? Kuidas võiksime olla teistmoodi? Arhiiv:tema jaoks. Süsteem, mis valitseb selle üle, mida me saame öelda ja mida mitte. See piiritleb meie sõnumeid ja ka eritleb neid: arhiiv on „lausungite moodustamise ja teisendamise üldine süsteem.“ Episteem -inimene sünnib alles modernses episteemis ning „võiks kihla vdada, et inimene kaob, kustub just nagu rannaliivale joonistatud nägu. Kolm episteemi. -Renessanss -Klassikaline -Modernne RENESANSS:Kuidas erinevad ajastub märki suhtusid? Ajastute muutudes muutuvad ka vaated, freimid.Märgid on signatuurid, nad on kirjutatud asjade endi sisse või peale. Maailm on loetav justkui raamat. Keel ise on osa asjade korrast mida on võimalik samamoodi maailmast üles korjata.
Siin ei moodusta need lülid mitte ketti, vaid kontsentrilised ringid, mis peegeldavad teineteis ja võistlevad omavahel. c) analoogia -- siin on ühendatud mõlemad eespool mainitud aspektid. Kõige analoogiatest küllastatum maailma punkt on inimene. d) sümpaatia on aktiivne samasusevorm, mis kutsub esile eemalseisvate objektide lähenemise. Funktsioneerib koos antipaatiaga. Sõna on selles episteemis kui sümbol, kus seos sõna ja asja vahel on näha. Märk on eelkõige tunnus ja ta tähistab sarnasuse alusel. Seda episteemi iseloomustab Foucault sõnul määramatus,st sarnasuste põhjal seoste klassifitseerimine on lõputu protsess ning samal põhjusel ka armetus. 2. klassikalise ratsionalismi episteem -- kirjanduses toimub üleminek klassikalisse
annaabi.ee 
