loomuliku keele* ja loomuliku maailmaga*, käsitledes seega semantilist universumit kui objektsemiootikat, et konstrueerida metsemiootikat, mida nimetatakse kultuuriks. See on tohutu ülesanne, kuna suhestub terve hulga aksioloogiate, ideoloogiate ja sotsiaalsete praktikate tähistamise kirjeldustega. Järelikult on uuring tavaliselt limiteeritud nende konstruktsioonidega — ulatuselt tagasihoidlikum ja kvalitatiivselt ambitsioonikam — mis konstitueerivad episteemide* kirjeldusi. Sellistes olukordades on episteemid vaadeldavad kas semiootiliste süsteemide hierarhiatena või konnotatiivsete metasemiootikatena. 2. Kultuuri kontsept on nii suhteline kui universaalne. Kui enamikel juhtudel on kultuur seostatav autonoomse lingvistikaga, siis eksisteerivad ka lingvistilisi piire ületavad kultuurilised regioonid. Sama on terminiga inimkultuur, mis on iseloomustatud kindlate
Oluline on siinjuures, et see pole otseselt mingi ratsionaalsuse tüüp, vaid eelkõige nende seoste kogum, mis on võimalik iga antud epohhi puhul teaduste vahel välja tuua ja neid teadusi analüüsitakse diskursiivsete (anonüümsete ajalooliste reeglite kogum, mis on alati määratletud antud epohhi sotsiaalsete ja lingvistiliste reeglite poolt ning viimased tingivad kindlad epohhile omased informatsiooni kandmise funktsioonid) seaduspärasuste poolt. Vahe episteemide ja diskursuste vahel seisneb viimaste suuremast mõjutatavuses. Foucault toob raamatus ära kolm ajaloos eksisteerinud episteemi, mis määrasid nende epohhide mõtlemise eripära ning asjade ja neid tähistavate sõnade vahekorra: 1. renessanssi episteem 16 sajandil -- Foucault järgi iseloomustab seda episteemi neli sarnasuse tüüpi: a) üleüldine kokkusobitamine (convenentio) asjade vahel. Näiteks hing-keha, maa-meri,
annaabi.ee 
