objektsemiootikat, et konstrueerida metsemiootikat, mida nimetatakse kultuuriks. See on tohutu ülesanne, kuna suhestub terve hulga aksioloogiate, ideoloogiate ja sotsiaalsete praktikate tähistamise kirjeldustega. Järelikult on uuring tavaliselt limiteeritud nende konstruktsioonidega — ulatuselt tagasihoidlikum ja kvalitatiivselt ambitsioonikam — mis konstitueerivad episteemide* kirjeldusi. Sellistes olukordades on episteemid vaadeldavad kas semiootiliste süsteemide hierarhiatena või konnotatiivsete metasemiootikatena. 2. Kultuuri kontsept on nii suhteline kui universaalne. Kui enamikel juhtudel on kultuur seostatav autonoomse lingvistikaga, siis eksisteerivad ka lingvistilisi piire ületavad kultuurilised regioonid. Sama on terminiga inimkultuur, mis on iseloomustatud kindlate teaduslike ja tehnoloogiliste tavade ja osaliselt isegi levinud ideoloogiate poolt. Erinevus
Seoste võrk, mille alusel esitatakse epohhidele omased vastuvõtu koodid, praktikad, tunnetusteooriad ning läbi nende tekivad teatud ajastule omased kontseptsioonid. Igas kultuuris eksisteerivad teatud korrastavad koodid: keele, vastuvõtu (meeleorganitega) ning praktika (kuidas midagi kasutada) ning mõtisklused nende korrastavate ja struktueerivate koodide üle. Selle kahe äärmuse vahel asuvadki korrastavad olemiseviisid ehk episteemid, mis toovad välja esemete vahelise korra ja näitavad kuidas neid esemeid tuleb vaadata. Episteemid loovad erinevate samasuste välja, millelt olevat tervikuna vaadatakse. Oluline on siinjuures, et see pole otseselt mingi ratsionaalsuse tüüp, vaid eelkõige nende seoste kogum, mis on võimalik iga antud epohhi puhul teaduste vahel välja tuua ja neid teadusi analüüsitakse diskursiivsete (anonüümsete ajalooliste reeglite
annaabi.ee 
