vaataja suudab oma kujutelmades haarata kogu kunstiteose terviklikkust, haarata endasse kunstiteose algust ja lõppu ning nende vahel lugu ennast. Film võrreldes kirjandusega on antud lahenduses mõistmiselt lihtsam ja konkreetsem. Kirjandust ja filmindust saab osadeks jaotatuna uurida ja analüüsida. Kirjanduslikku teksti saab jagada lähtudes fraseoloogiast ja süntaksist ning paljudest muudest grammatilistest suundumistest, kuid samas saab ka filmiteost jagada kaadriteks, episoodideks, heliks või pildiks ning võib lisada boonusena võrreldes tekstiga veel valguse, rakursi või muusika. Kirjanduse ja filmi erinevust saab tabavalt üldistatuna kokku võtta - kirjandus on ainult fikseeritud kirjalik sõna, aga filmis toetab pilti heli, muusika ning suuline sõna. Sellest lähtuvalt tuleb meil tõdeda, et kirjanduses on kirjapandu üheülbaliselt konkreetne ning võimaldab etteantud teksti raames ammendava tõlgenduseni jõuda, aga filmteoses on
pidama ning ajapikku mäluaugud kadusid. Lugedes nüüd tudengina üht lapsepõlves peetud päevikutest, leiab Evan end korraga minevikust. Järeldades, et see oli võimalik tänu päevikule, otsustab ta minna ajas tagasi, et muuta asjade käiku. Kuid iga kord olevikku naastes leiab poiss, et tema tegudel on ettearvamatud ja katastroofilised tagajärjed. 1.2. Sotsiaalsed faktid Sotsiaalseid fakte on antud filmis erinevaid kuna filmi ülesehitus on omalaadne ja jagatud episoodideks kus reaalsus on muutunud. Peategelase lapseea sotsiaalsed faktid on elu ühe töötava vanemaga (emaga) kes töötab haiglas med-õena, isa viibib vaimses raviasutuses. Elatakse tüüpilises ameerikalikus eramajade rajoonis, kasutuses olev sõiduk on päevinäinud ja patuga pooleks sõitev vanaraud. Majanduslik elujärg on alla keskmise kuid üle vaesuspiiri. Argipäevadel viibib Evan lasteaias/koolieelses haridusasutuses ning vabadel päevadel oma lapsepõlve sõbra isaga, nende elukohas
annaabi.ee 
