Mageveekeskkond: kihistumine, toitained. 99% valgusest neeldub 50 m sügavusel. Punane lainepikkus neeldub kergemini. 4°C vesi kõige raskem. Parasvöötme järved segunevad 2 x aastas. Parasvöötme järved produktiivsed. · Epilimnion pindmine veekiht, milles vesi suveperioodil tugevasti ja enam- vähem ühtlaselt soojeneb ning talvel jahtub 3-0 kraadini. · Hüpolimnion süvakiht, milles vesi on suvel külmem ja talvel soojem kui epilimnionis. · Matalimnion kahte eelmist eraldav õhuke veekiht, mille piires suvel järsult muutuvad vee temp, gaaside ja biogeenide sisaldus ja omadused. Ookeani soolsuse ja temperatuuri varieerumine. Soolsus ookeanides jaguneb ebavõrdselt. Kõige soolasem 1 km sügavusel on Vahemeres ja Kanaaride piirkonnas. Keskmine soolsus on ekvaatori piirkonnas. Väikseim soolsus on aga Vaikse ookeani põhja- ja lõunaosas. Kõrgeim temperatuur on ekvaatori piirkonnas. Ookeani temperatuur varieerub
polümiktilised ka troopikas. Hüpolimnion – allpool metalimnioni = süvameri. Seal on liiga pime, et fotosüntees saaks toimuda. Bioloogiliselt aktiivsed ühendid jõuavad siia pinnakihtidest settivate osakeste kaudu. Et oleks epilimnion ja hüpolimnion, peab järv olema sügav + sesoonsed ilmamuutused – parasvöötmes. Epi- ja hüpolimnion erinevad üksteisest keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste omaduste poolest. Epilimnionis on toitained fikseeritud fotosünteetiliselt, produtseeritakse orgaanilist ainet, mis on vajalik elutegevuseks kõikides veekihtides. Sügavates veekihtides (hüpolimnion) akumuleeruvad laguproduktid, mis on vajalikud ülemistes kihtides. Segunemisprotsessid: molekulaarne difusioon (molekulid paiskuvad kokkupõrkamise tagajärjel laiali). Molekulaarne difusioon on äärmiselt oluline väikesemõõtmelistes veekogudes (lombid, tiigid). Molekulaarse difusiooni ületavad upwellingu tüübid
annaabi.ee 
