19. Seltsil Oscillatoriales puuduvad heterotsüstid ja akineedid, Nostocales´el on need olemas. Oscillatoriales´ele on iseloomulik üherealine rakkude rida, Nostocales´el võivad aga niidid olla puntras. 20. Planktilise eluviisiga vetikad peavad olema võimalikult väikesed, et vajumiskiirus vees oleks minimaalne. 21. Sinivetikate arvukas levimine äärmiselt erinevates ökotoopides võimalik tänu madala valgusintensiivsuse efektiivsele kasutamisele, see võimaldab neil kasvada sügavamal epilimnioni alumises osas. Lisaks annab see sinivetikatele eelise võime siduda õhulämmastikku, kui vees on lämmastikudefitsiit. Tarbitakse ka sinivetikaid zooplanktoni poolt toiduks vähem. 22. Kuna pikoplanktoni väikese kerakujulise raku vajumiskiirus on praktiliselt olematu, on nad planktiliseks eluviisiks hästi kohanenud. Mida väiksem on rakusuurus, seda suurem on raku pindala/ruumala suhe. See võimaldab neil suhteliselt efektiivsemalt toitaineid omastada toitainetevaesest keskkonnast
Üldjuhul on see kiht koige kulmem suvel ja koige soojem talvel, mil veekogu voib katta jaa. Termokliin- jarsult muutuva temperatuuriga (13 °C ja rohkem 1 m kohta) ohuke huppekiht suhteliselt sugavates kihistuvates veekogudes. Termokliini eripara seisneb selles, et seal muutub temperatuur vertikaalsihis palju kiiremini kui sellest uleval- ja allpool asuvates veekihtides. Sellest voib moelda kui nahtamatust tekist, mis eraldab teineteisest kaks veekihti: segunenud pinnakihi ehk epilimnioni ning rahuliku suvaveekihi ehk hupolimnioni. · Tuua valja maismaa ning veekogude temperatuurikontras: olulisimad pohjused-vesi soojeneb ja jahtub aeglasemalt, suurem auramine(suurem varjatud aurumissooojus) vesi on suurema erisoojusega, soojuse kandumine sugavamale, sooja ja kulma vee segunemine./// maapind soojeneb ja jahtub kiiremini, vaiksem aurumine, soojus ei kandu sugavamale, segunemist ei toimu, vaike erisoojus · Vorrelda merelise ning mandrilise kliimaga alade
hapnikku, öösel aga süsihappegaasi). Taimede kõdunedes hakkab kiiresti paksenema mudasete ning kalda poolt hakkab peale tungima õõtsik, mille tulemusena kasvab järv pealt kinni. Õõtsiku alla võib vesi jääda küll sadadeks aastateks, aga järve enam ei ole. Reostusallikad Olmeheitveed, Tööstusheitveed, Põllumajandus, Kaevandused, Õhureostus, Melioratsioon Orgaanilise aine sünteesimine ja lagundamine - Aeroobne - epilimnioni ja litoraalivees lõplik lagunemine toimub ühe ja sama organismi vahendusel. Anaeroobne - hüpolimnionis, settes; haarab mitmeid mikroobirühmi, kasutavad eri é aktseptoreid, konkureerivad é doonorite pärast; käärimine atsetaat, piimhape, võihape; edasisel lagundamisel é lõppaktseptoriteks NO3-, Mn4+, Fe3+, SO42- , CO2 (järjestus!) ; osa energiat akumul. redutseeritud ühenditesse - NH3, Fe2+, H2S, CH4 - aeroobses tsoonis, oksüd. energia saamiseks (kemosüntees)
03-1.5 mg/l 3. Morfoloogilised parameetrid: sgavus, hoovused, sisse-ja vljavool 2. Keskkonnategurite vertikaalsed gradiendid veekogus Valgusgradient: lemist veekihti, kus valgustatus on suurem kui 1% pinnalelangevast, nimetatakse eufootiliseks kihiks. Selles veekihis toimub fotosntees. Temperatuurigradient: jrvedes tekib vee soojenemisel kihistumine-epilimnion, mis on lemine lbisegunenud veekiht ja hpolimnion, madalama temperatuuriga segunemisele mitteallutatud veekiht. Epilimnioni ja hpolimnioni eraldab temperatuuri hppekiht e termokliin. Sarnane vertikaalne temperatuurigradient on ka meredes. Hapnikugradient: kihistunud veekogus on epilimnion krgema hapniku kontsentratsiooniga kui hpolimnion. 3. Pelaagiline aineringe PELAGIAAL ehk avaveeosa. Seda biotoopi asustav eluvorm on pelaagos. Vees vabalt hljuvaid organisme nimetatakse planktoniks. Taimset planktonit nim. ftoplanktoniks (ka taimne hljum), loomset
annaabi.ee 
