täielikult, sest Milton ülistab vaba tahet ja mõistusejõudu patu kirele vastupanemiseks. Jumal annab inimesele armu, kui ta poeg inimsoo patud enda kanda võtab. Sümboolseid tagamaid võib leida Inglise revolutsioonist. Järgnev poeem ,,Taasleitud paradiis" kajastab Kristuse ja Saatana vaidlust, mille Kristus siiski võidab. Kõlama jääb inimlik paatos, usk inimkonna tulevikku. LA FONTAINE (1621-1695) Sai mõjutusi epikuurlik-materialistlikust filosoofiast. Menurikkaks sai teos ,,Värssjutud ja novellid", osa neist juttudest olid erootilised ning keelati seetõttu võimude poolt. La Fontaine'i sädelev iroonia ja vaimukus jätkusid tema valmides. Ainest nendeks laenas ta muistseilt kreeka valmimeistritelt, kirjutas klassikalises riimitud vabavärsis, enamasti on tegemist loomalugudega, millega näidatakse kõikvõimalikke inimolukordi, seltskonna- ja õunakonnaelu, naerdakse välja maiseid nõrkusi ja liialdusi
Arvan, et iga eelnimetatud tüübi puhul võib ette tulla inimelu ohverdamist. Näiteks on kindlasti pea iga ema nõus kaitsma oma last ka siis, kui see nõuab tema enda surma. Frommgi väidab oma teoses, et emaarmastus on ainukesena tingimusteta ja igavene. Sedasama armastuse nimel suremise motiivi on kasutanud ka mitmed kirjanikud oma teostes. Näiteks juhtub nii iiri kirjaniku Oscar Wilde'i teose ,,Dorian Gray portree" nimitegelasega, kellele tema liigne enesearmastus ning epikuurlik eluvaade saatuslikuks osutub. Veel on vene kirjaniku Bulgakovi teoses ,,Meister ja Margarita" peategelased nõus ohverdama maise elu ning minema põrgusse, et olla igavesti kahekesi koos. Lisaks ei saa ka unustada klassikalist armastuslugu inglise näitekirjaniku Shakespeare'i tragöödias ,,Romeo ja Julia", kus noorukesed nimitegelased teineteiseta elada ei suuda ning mõlemad õnnetu juhuse järel endalt elu võtavad. Seega võivad imelise
lõbu ja kannatuse vahel, aidates hoida mõõdukust ning vältida liialdamist, mis võivad ka parima naudingu muuta vastupidiseks. Vaprus on vajalik selleks, et kasvatada eneses surmapõlgust ja taluda kannatuste valu, kui need peaksid kedagi tabama. Õiglus on voorus, mille olemasolu kasvatab inimeses vabadustunnet, vältides temas hirmus tekkimist karistuse ees, mis teda igaülekohtu korral paratamatult tabama peab: iga hirm, kartus ja argus on suurimad meelerahu häirijad. Au ja kuulsust aga epikuurlik eetika vaevalt hindab kuna need teenivad üksnes tühist inimlikku edevust. Üksikisikust ja ühiskonnast: Epikuros eitab inimesest sõltumatute väärtuste ja normide olemasolu, mis justkui inimestevahelisi lepinguid õigustama peaksid, väidab, et õigus on inimestevaheline kokkulepe, õiglus on leping selle kohta, et mitte tekitada ega kannatada kahjus, leping, mis sõlmitakse omavahelises läbikäimises ja alati nende kohtade jaoks, kus leping on sõlmitud
annaabi.ee 
