poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist kirjutada teatriajalugu kui (tipp)lavastuste ajalugu ja pidades silmas skaalat traditsioon – avangard, tõdegem, et tipplavastustena on kultuurimälus reastunud enamasti uuenduslikkust kandvad teatrisündmused. Ent nende kõrval 6 eksisteerib alati traditsiooniline või nn. peavoolu teater, millega seoses ei saa eirata muu hulgas epigoonluse või anakronismi ilminguidki. Näiteks 1976. aastal figureerisid eesti teatrite mängukavas korraga kaks A. H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavatõlgendust, mis olid oma esteetikalt diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid sünteesiv lavastus „Vanemuises” ja Ilmar Tammuri omamoodi ajast ja arust, naiivrealistlik tõlgendus Rakvere teatris (Neimar 1996: 4). Rahvusvahelises
on kantud ainult ratsionaalsest suhtumisest eluülesannete lahendamisse. Nii ongi meistri loomingu äärmine algupära ja mõttetihedus teda radikaalselt eraldanud kümnetest tuhandetest ülejäänud arhitektidest, välistades seega täielikult koolkondade tekkimise, kuid ka epigoonluse, või muutes sellealased katsed vähemalt naeruväärseks. Alvar Aalto on ajalooliselt oma osa hiilgavalt täitnud ning näidanud, et süsteem muutub sügavaks, on terviklik ning võib luua ammendamatult ikka uuesti ja uuesti. Ta on seda teinud vastavalt lõppeva sajandi kaalukaile eeldustele, kujundades nii täiuslikku "olemise
annaabi.ee 
