Kuigi Allest kujunes välja eesti kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid epigrammimeistreid, jääb tema kirjanduslik tuntus põhinema siiski 1920. aastate esimese poole loomingul. Jaan Kärner Jaan Kärner -- (1891-1958) luuletaja ja kriitik, kirjutanud ka näite- ja proosateoseid ning pikemaid käsitlusi kirjandusloost. Luuletusi ja artikleid hakkas ajakirjanduses avaldama 1906. Esikteos, melanhoolne ja pessimistlik värsivihik "Tähtede varjud" (1913) on valdavalt epigoonlik. Järgnesid luulekogud "Maises ringis" (1919), mis sisaldab "Siuru" laadis armastus- ja looduslüürikat, ning ekspressionistlik "Aja laulud" (1921). 1920. aastatel Kärner luulest varasem sotsiaalne paatos taandub, selle asemele tuleb tundlik looduslüürika, millest tõstetakse esile lüürilis-filosoofilist värssromaani "Bianka ja Ruth" (1923) ja luuletuskogu "Lõikuskuu" (1925). J. Kärneri looduslüürika läbivaks jooneks on loodusvaatluste ja tundeelu põimumine
Aleksander III võimuletulekuga algas venestamine ja olukord/eluolu muutus märgatavalt. Ärkamisaja tähtsad luuletajad surevad, peale kasvab uus põlvkond. Ajakirjade ja ajalehtede arv kasvas meeletult. Luule avaldajateks olid Sakala, Valgus, Virulane, Postimees. Ilmus ka palju kalendreid, luulekogumikke. 1895. ,,Eesti luuletajate album", 1901. ,,Eesti luuletajate lillekimp". Massiliselt hakati koidulat matkima (epigoonlik suund!) Võeti Koidula vaimus endale kirjanikunimesid (La-lõpulised nimed olid väga popid, nr. Tundela) LÜROEEPIKA- tõsisema sisuga, tugineti tihti vanadele müütidele. Eeldas võimekust värsse luua. Seda kirjutasid parema haridusega mehed, nt. J.Tamm, Jakob Liiv. Jaan Bergmann- olulisim ballaadide kirjutaja. (,,Igavene juut") Oli kõrgetasemelisem kui lüürika. Luulet ilmus sajandivahetusel väga palju, kuid tase oli äärmiselt kehv
annaabi.ee 
