Neelamisel eristatakse oraalset, farüngeaalset ja ösofageaalset faasi, kusjuures vaid esimene on tahtele alluv. Toidukämp suus lükatakse keele ja suulihaste abil suuõõnes taha, neelupära piirkonda. See ärritab sealseid retseptoreid ja vallandub reflektoorne neelamisakt. Suulagi ja kontraheerunud palatofarüngeaallihased moodustavad suuõõne ja ninaneeluruumi vahele seina. Kui keel toidupala tahapoole lükkab, tõuseb kõrisõlm ja katkeb lühikeseks ajaks hingamine. Epiglottise poolt suletakse trahhea ja toidukämp libiseb üle epiglottise söögitorru. Söögitoru (oesophagus, 25...35cm) ülemine sfinkter avaneb ja toidukämp liigub edasi peristaltiliste liigutustega. Silelihaste kontraktsioonilaine (peristaltika) liigub lõõgastus ees, kontraktsioon taga piki söögitoru. Seda juhitakse piklikajust. Söögitoru keskkosal on peale elundivälise neuronaalse kontrolli ka endogeenne regulatsioon. Alumisse
Enamlevinud inimeses. Kondrotsüüdid paiknevad enamasti 2-4 rakuliste isogeensete gruppidena. Kõhre sügavamates osades paiknevad rakuterritooriumid ehk rakuõued, mis värvuvad basofiilsed, kuna sisaldavad palju GAG-e. Õuede vahel on interterritoriaalne substants, mis sisaldab korrapäratult paiknevaid kollegeenseid fibrille. Elastne kõhrkude: Esineb elastsust vajavates struktuurides – kõrvalestakõhres, väliskuulmekäigu kõhres, epiglottise kõhres, väikeste bronhide kõhretükikestes jne. Lisaks kollageensetele kiududele on kolmemõõtmeline võrgustik elastseid kiude. Isogeensed grupid koosnevad peamiselt kõhreõõnte paarilistest kondrotsüütidest (vahel on õõntes üksikud rakud). Fibroosne kõhrkude: Eelmise kahe vahepealne üleminekuvorm, esineb eeskätt liigeseketastes ja – meniskides ning selgroolülide intervertebraaldiskides. Põhiaine sisaldab paralleelselt või läbipõimunult paiknevaid
annaabi.ee 
