Peanoogutust võib kasutada siis, kui ümberringi on müra ka teretus ei kostu, või tuleb korraga tervitada mitut inimest. Hästi mõjub noogutust saatev naeratus. Koolis on õpilasel viisakas teretada õpetajat kord päevas. Öeldes ,,Tere! ", peavad sõnad olema selged, et kaaslane saaks tere vastu võtta. Peab ka hoolega jälgima, mis hääletooniga inimest teretad, sest see vihjab sinu suhtumist sellesse inimesse. Kätlemist kasutatakse tervitamisel päris sageli. Oluline on teada, et käepigistus räägib inimese kohta mõndagi. Meeldiv on kindel käepigistus. Vähem meeldivad on nii-öelda loiud ja tangud käepigistused. Esimese puhul on tunne, nagu oleks sulle käe asemel ulatatud vatiga täidetud kinnas. Teise puhul jääb aga mulje, nagu oleks su käsi tangide vahele pigistatud. Kuldreegel on, et käed peavad kätlemisel olema kuivad ja puhtad, ning kinnastatud kätt pole viisakas tervitamiseks ulatada. Samuti peavad mõlemad käed taskust välja võtma
Mõnikord on nende erialade esindajatel välja kujunenud teatavad külmad maneerid – sellised puudutamisviisid, mis välistavad vääritimõistmise. Sotsiaalsed (viisakusega seonduvad) puudutused Seda-laadi puudutused on eelkõige käepigistused, millega püütakse staatust võrdsustada ja antakse märku soovist tunnistada teist võrdse partnerina. Eelkõige on need olulised esmase kontakti loomisel. Käepigistuse tugevus näitab seda, kui head suhted on. Kui kindel ja lühike käepigistus peegeldab meeldivust ja sooje tundeid, võib pikaks veniv käepigistus tekitada teises teatava ebameeldivustunde. Selline veidi kauem kui vaja kestev käepigistus tekitab eestlastel tunde, et mis ta minust tahab? Kui käepigistus on aga väga lühike, siis tajutakse teise vähest huvi enda suhtes. Lõtv käepigistus võib peegeldada ebasõbralikkust, samas lühike ja kindel käepigistus koos otsavaatamisega annab võimaluse luua meeldiv ja sõbralik atmosfäär. Kätlemine