PÄRILIKKUS JA ISIKLIKUD ISEÄRASUSED. Tervis on mitme omavahel vastastikku mõjuva teguri, s.h geneetilise konstitutsiooni tulemus. Seetõttu pole kõigil ühesugune tervislik-kehaline ja vaimne heaolu võimalik. Pärilikkus on üks olulisemaid tegureid, miks kõik inimesed ei ole ühesuguse vastuvõtlikkusega südame-veresoonkonna haigustele, diabeedile jne. KEHALISE AKTIIVSUSE, FITNESSI JA TERVISE MÄÄRAMINE. Vahendid varieeruvad suuresti kohaldatavuse poolest epidemioloogilistele uuringutele, kliinilistele uuringutele ning individuaalseks mõõtmiseks. Mõõtmise juures tekib probleem sellega, et kehaline aktiivsus on väga kompleksne ja sellele kulub 15-40 % isiku kogu energiakulust. Määramise metoodikad: 1. KALORIMEETRIKA - otsene soojusvahendus (spetsiaalsed kambrid) - kaudne (respiratoorne) 2. FÜSIOLOOGILISED MEETODID - SLS monotooring - radioaktiivne vesi - MHT määramine (max. aeroobne võimekus) 3. MEHAANILISED JA ELEKTROONILISED SEADMED
protsessi üheks väljundiks on hügieeniõpetuse ja rahvatervise sünd ja areng viimase natuke rohkem kui 200 aasta jooksul. Püüdes neil kahel valdkonnal vahet teha, defineerigem, et hügieen on eeskätt keskkonnale suunatud meetmete kompleks, mille puhul peamine eesmärk on nakkushaiguste ärahoidmine. Rahvatervis, milline kujuneb välja hiljem (eeskätt peale bakterioloogia teket), keskendub indiviidile ning sedavõrra, mida enam ollakse võimelised nakkushaigustega võitlema, ka uutele epidemioloogilistele väljakutsetele, nt kroonilistele haigustele, kasvajatele jne. Hügieeni ajalugu alustatakse erinevate kultuuride traditsiooniliste seisukohtadega isiklikku ja ühiskondlikku puhtusepidamisse. Traditsioonilistes kultuurides võib nt nii mõndagi tabudega 27 seotud keeldu (toidu, seksuaalsuse jms vallas) vaadelda kui empiirilist hügieeniabinõu. Linnade ja suuremate asulate tekkimisel kujunesid välja juba regulatsioonid nii olmejäätmete
annaabi.ee 
