Aastal 1905 lahkus Norra unioonist Rootsiga ning sai iseseisvaks kuningriigiks, mille esimene kuningas oli Haakon VII. Viikingite ajal 8. sajandist 11. sajandini langesid praeguse Norra alad, mis olid allunud väiksematele kuningriikidele, järkjärgult ühtse kuningavõimu alla. Mustal surmal, mis märatses 13481350, ja hilisematel epideemiatel olid katastroofilised tagajärjed: suri umbes pool rahvast. 19. sajandil juhtis Norrat mitteaadlikest ametnike eliit, kuid opositsiooni organiseerumine tõi kaasa parteide kujunemise. Aastal 1884 otsustas Riigikohus (Riksrett), et valitsus hakkab põhiseadust järgides olema Stortingi poolt nimetatud komitee, mitte kuninga poliitika elluviija
Aastal 1343 pärast norralaste kaotust Kopenhaagenis sõjas taanlaste ja Hansa vastu tuli Norral neid eesõigusi taas kinnitada. Håkon V surmaga suri Kaunisjuukse dünastia välja. Selleks ajaks oli Norra saavutanud kultuurilise õitsengu, mis väljendus rikkalikus õukonnaluules, ajalookirjutuses ning üleskirjutatud saagades ja legendides. Feodaliseerumine ei loonud Norras selgeid sõltuvussuhteid. Allakäik ja Taani aeg Mustal surmal, mis märatses 1348–1350, ja hilisematel epideemiatel olid katastroofilised tagajärjed: suri umbes pool rahvast. Paljud hooned jäeti maha. Endise rahvaarvu taastumine võttis mitu sajandit. Riigitulud olid järgneval sajandil ligi 80% väiksemad; see oli Norrale suurem hoop kui Rootsile ja Taanile. Norra aadelkond kahanes 600 suguvõsalt 200-le ning oli võrreldes naabermaadega väikesearvuline. Musta surmaga kaotas aadel suure osa oma majanduslikust baasist.
ehitamisele, veetranspordi arendamisele ja muistsete riikide tekkimisele. Inimühiskonna arenedes tõusis meretranspordi osatähtsus pidevalt ning see andis tõuke globaalse majanduse ja logistika arendamisele. 1998. aastal maailmapanga kongressil Washingtonis märkisid Harvardi ülikooli teadlased Jeffray Sahcs ja John Luke Gallup, et 50% rikaste ja vaeste riikide erinevustest on tingitud kahest asjaolust – meresadamate lähedusest ja tervislikust kliimast, mis ei lase levida epideemiatel. Transporti peetakse toidu, rõivaste ja peavarju kõrval neljandaks inimese eksisteerimise eluliseks vajaduseks. Töövahendite, tööobjektide või inimeste transportimiseta ei ole mõeldav valmistada toitu, rõivaid, eluaset ega mis tahes muud toodangut või materiaalseid 27 hüvesid. Ajalooliselt on transpordivahendite areng ennetanud transpordi infrastruktuuri arengut.