kontekstuaalne – Cambridge’i kkond, Quentin Skinner jt. õnnelikud. Antiik: Õnn- peame olema kindlad hüvede olemuses > tõelised?>ainult meist Eudaimonia olemus – kuidas ma peaksin elama? endast sõltuvad. -eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust.
neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa õnnetusi (äpardused, tragöödiad) meid ei tee õnnetuks see sündmus, vaid meie tunded ja arvamused sündmuste kohta, mida suudame tegelikult kontrollida. Suudame rolle hästi mängida, nt kerjuse roll kui ei hädalda, keskendub ainult oma hoiakutele ja arvamustele, on ükskõikneümbritseva suhtes, siis suudab olla õnnelik.
annaabi.ee 
