Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika-konkreetste keelekasutusjuhtude tähenduse tõlgendamine. Sõnasemantika-uurib sõnatähendust(avaneb kontekstis).
rakendada. Rahvateooria funktsionalist peab niisiis väitma, et see teooria on kusagil olemas, ehkki seda pole veel keegi suutnud üles kirjutada ja nii on üles kirjutamata ka vaimuseisundite funktsionaalsed definitsioonid. Kuid kas implitsiitse teooria eksplitseerimine on üldse võimalik? Kas on põhimõtteliselt võimalik täita lünki nendes funktsionaalsetes määratlustes? Kaalutlusi funktsionalismi vastu. Holism; Liberalism: funktsionalismist järeldub, et vaimuseisundid on ka neil entiteetidel, millel neid ei tohiks olla; Kogemuslikud kvaliteedid: funktsionalism ei hõlma kogemusi; Searle’i Hiina toa argument: funktsionalism ei hõlma arusaamist Holism. Funktsionalism määratleb vaimuseisundid holistlikult läbi nende seoste sisendite, väljundite ja teiste seisunditega (funktsionaalse võrgustiku). Subjekti vaimuseisundis olemine seisneb siis selles, et leiduvad teatud viisil üksteisega võrgustikku seotud seisundid; subjekt on nimetatud võrgustiku seisundis;
annaabi.ee 
