Lühikokkuvõte: Enrik elab metsade, soode ja rabade taga Urgvee külas oma isaga, keda ta põlastab. Ta isa käib alatihti külas vanal ja pimedal külanõial Ullal. Ulla kahvatu tütar Hundva on Enrikule silma jäänud ning Enrik soovib talle armastust avaldada. Enriku ettepanekud põgeneda rusuvast ja masendunud Urgveest, lükkas Hundva ükskõikselt tagasi. Ühel hommikul süüdistas Kristjuhan Enriku julmas veretöös tema väeti hobuse tapmises. Enrikut hakati kutsuma libahundiks. Pühaviha täis, arvas Enrik, et hobuse tappis Ulla, kuid nõia poole jõudes on kodus vaid Hundva. Hundva huuled olid verised ning Enrikut tabas tohutu pettumus, avastades, et libahunt oli hoopis Hunva. Mõniaeg hiljem teatas isa, et abiellub Hundvaga. Enrik jooksis minema, kuid saabus tuisk ja torm ning ta oli sunnitud külla tagasi pöörduma. Külas peeti Hundva ja Enriku isa pulmi. Enrik küsis Hundvalt nõu, kuidas öelda lahti
toksima hakkas. Tõusis harjaga püsi, kuid ema pani lapse potile tagasi ja andis lusikaga putru. Tegu oli väikese mänguharjaga, millega suurem vend varem põrandat pühkinud on ja sel korral püüdis Enrik venda imiteerida ja näidata, mida selle harjaga teha tuleb. Laps jälle tõuseb püsti ja ema paneb ta potile tagasi istuma, laps aga tõuseb uuesti püsti ning seejärel annab ema järele, kuid üritab Enrikut söögitoolile panna. Enrik hakkab päris tugevasti jonnima ja hoiab jalgu sirgu ning kõhtu punnis. Ema tõstab ta maha ja laseb lapse kõndima. Laps hakkas vastu, kuna ta tahtis näidata tegutsemist harjaga, kuid ema takistas seda, kuid kui ta rahule jäeti unustas ta harja sootuks ning asus muude asjade kallale, mis tema tähelepanu köitsid. Laps on kohe tasa ja rahulik, näeb söögilaual hurmaad ja võtab selle kätte. Kõnnib ja lutsutab kättesaadud hurmaad
annaabi.ee 
