Enomaios oli pea tervele armeele rääkinud, et Spartacus on äraandja ja reetur. Järsku tuli Spartacuse ja tema ustava Crixuse poole vuhinal kümned nooled, millest kaks tungisid Crixuse reide ja ribidesse. Järgmisel päeval astus Spartacus oma leegionidega konsuliga võitlusesse. Ta piiras vaenlased ümber ning sundis neid taganema. Järgmise päeva õhtul sai Spartacus teada Enomaiose asukoha ning asus kuue tunni pärast sinna suunda liikuma. Vahepeal oli aga konsul Publicola Enomaiost ründama asund ja terve see leegion suri. Enomaios langes viimastehulgas Eutybise kõrvale, kes oli kukkunud enne teda. Siis jõudis Spartacus sündmuspaigale ja algas veel vägevam lahing. Siis tõusis Eutybis üles ning Enomaios nägi, et ta oli vaid teeselnud surma ning sai naise plaanile piha, kuid oli liiga hilja. 19.PEATÜKK Eutybis leidis ilma omanikuta valge hobuse. Ta jälgis hobuseseljas kestvat lahingut ja
osutasid traaklasele suurt kaasabi spionaaziga. Spartacus kutsus Enomaiose enda juurde. Enomaios oligi just parasjagu sisseastumas. Tema jultunus ja õelus oli sisendatud Eutybise poolt. Pärast omavahelist vestlust sai Enomaios aru, et tal pole traaklast milleski süüdistada. Pärast vabandusi ja andeks andmisi, tuli Spartacuse juurde Artorix, teatades Publicola saabumist viie päeva pärast. Õhtul hakkas Eutybis Enomaiost Spartacuse vastu üles ässitama, mille peale mees sai väga kurjaks. Naine puhkes nutma ning mees muutus jälle leebemaks, ega suutnud iludust nutmas näha. Ta jäi kurtisaani uskuma, et Spartacus kavatseb oma armee reeta. Mõni minut hiljem puhusid germaani leegionide butsiinid ehasignaali ja vähem kui tunni ajaga panid kümme tuhat Enomaiose sõdurit telgid kokku ja asusid lahingurivisse, et laagrist lahkuda. Selle pasuna peale ärkasid ka teised laagriosad ning järgnes suur segadus
annaabi.ee 
