sümpoosium, kus iga osaleja esineb kiidukõnega armastusele. Esimese kõne peab Phaidros, kes rõhutab armastuse rolli riigi ja selle sõjaväe tugevdamisel. Teisena kõneleb Pausanias, kes eristab taevast ja maist (meelelist) armastust. Taevane armastus on rohkem kultuuriline (armastatakse vaimu), meeleline armastus pigem bioloogiline (armastatakse keha). Kolmandana esinev arst Eryximachos laiendab armastuse mõistet ka näiteks muusikale, gümnastikale, põllundusele, astronoomiale ja ennustuskunstile. Neljandana võtab sõna Aristophanes, kes esitab kuulsaks saanud müüdi sugude tekkimise kohta. Inimsugu koosnes algselt meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Inimesed olid ümmargused, nelja käe ja jalaga, kahe näoga, kahtede suguelunditega jne. Kuna sellised ümarad inimesed osutusid aga liiga võimsaks, lõikas Zeus nad pooleks. Sellest ajast peale igatsetaksegi oma teist poolt. Viiendana peab kõne Agathon, kes väidab, et Eros on jumalatest kõige noorem
„haige“ alge (191). Arstikunst seisneb keha terve alge rahuldamises ning halva alge pärssimises; arstikunst on „teadus keha armuihadega täitumisest ja tühjenemisest“ (191). „On tarvis osata keha kõigi vaenulike algete vahel esile kutsuda sõprus ja vastastikune armastus“ (192). Järgnevalt laiendab Eryximachos armastuse mõistet olulisel määral, nii et see rakendub ka näiteks muusikale, gümnastikale, põllundusele, astronoomiale ja ennustuskunstile. Nõnda on muusika „õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis“ (192). Sellises üldises tähenduses ongi armastus olendite või nähtuste vaheline harmooniline, mõõdukas ja sujuv läbikäimine. 4. Neljandana võtab sõna Aristophanes, kes esitab kuulsaks saanud müüdi sugude ja sugulise armastuse tekkimise kohta. Algselt olid inimesed ümmargused, nelja käe ja jalaga, kahe näoga, kahtede suguelunditega jne. Inimesi oli
annaabi.ee 
