augu kujunemist. See, milline ta oli, sõltub ka mustas augus kaotsi läinud lainefunktsiooni osast. Oleme harjunud mõtlema, et teame mineviku kohta kõike täpselt. Kui aga informatsioon läheb mustades aukudes kaotsi, pole see enam tõsi. Juhtuda võis mida iganes. Esmapilgul näib, et lainefunktsiooni ühe osa kaotamine musta auku ei peaks takistama ennustamast lainefunktsiooni käiku väljaspool auku. Aga siiski takistab. 1930. aastal esitasid Einstein, Boris Podolsky ja Nathan Rosen katse, et kui radioaktiivne aatom laguneb, saates vastassuundades välja kaks vastupidise spinniga osakest, siis ainult üht osakest jälgiv vaatleja ei saa sellekohaste mõõtmisteta midagi väita osakese spinnpöörlemise kohta, kas toimub see päri- või vastupäeva. Kui ta aga teeb mõõtes kindlaks, et tema osake
augu kujunemist. See, milline ta oli, sõltub ka mustas augus kaotsi läinud lainefunktsiooni osast. Oleme harjunud mõtlema, et teame mineviku kohta kõike täpselt. Kui aga informatsioon läheb mustades aukudes kaotsi, pole see enam tõsi. Juhtuda võis mida iganes. Esmapilgul näib, et lainefunktsiooni ühe osa kaotamine musta auku ei peaks takistama ennustamast lainefunktsiooni käiku väljaspool auku. Aga siiski takistab. 1930. aastal esitasid Einstein, Boris Podolsky ja Nathan Rosen katse, et kui radioaktiivne aatom laguneb, saates vastassuundades välja kaks vastupidise spinniga osakest, siis ainult üht osakest jälgiv vaatleja ei saa sellekohaste mõõtmisteta midagi väita osakese spinnpöörlemise kohta, kas toimub see päri- või vastupäeva. Kui ta aga teeb mõõtes kindlaks, et tema osake