Semantiline kolmnurk: nimi (tähis) objekt (nime denotaat) nime mõte (denotaadi kontsept) Nimetused on keeleväljendid, millega millelegi viitame. Nimetusi kasutatakse nimetamisel, mitte kirjeldamisel. Nimi on lühem kui nimetus, seega saame kirjelduses kokku hoida. Nimi tähistab lühidalt. Nime tähendus on see, mida see nimi tähendab, nt Annelinn on koht Tartus. Nime tähendust ei saa leksikograafiliselt kirjeldada. Nimel on 2 tähendust: nimi = silt ja nimi = ennisvorm (Saari arusaam, et nimi koosneb äratuntavatest sõnadest, nt Mustamäe = Must + mägi. Nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab. Inimesed ei usu, et nime leksikaalne tähendus on usutav. Kui näeme linnas tänavat nimega Uus, ei jääda uskuma, et see on kõige uuem tänav linnas. Kujundlikud nimed on kirjeldavad fraasid, kuid need ei ole objektiivsed, nt Tõusva päikese maa (Jaapan) või Must manner (Aafrika). Terminnimede puhul tekib küsimus, kas tegu on nime või mittenimega
peavad eestikeelsed olema ja on neid, kes ütlevad, et need ei peaks olema üldkeelest kõrvalakalduvad. Tänapäeval vaieldakse muude asjade üle rohkem. Reeglipärased ja kokkuleppelised nimed. Kokkuleppelised: omanimed: Turu, Pihkva, Ojamaa. Ajalooliselt kujunenud, mittereeglipärased nimed (statistiliselt tühine hulk, ent valdavalt hästi tuntud nimed). Tõlkenimed: Tulemaa, Uus-Meremaa tõlkimine kahes tähenduses. Tõlgitud nime ennisvorm. Laiemalt nimede puhul tõlkimine. Ühel juhul tõlgitakse sisu järele, teisel juhul võõrnimelisest eestikeelseks. Mõnel juhul on tõlge mugand, teisel juhul kaudkeelne nimi. Mugandnimed: Doonau, Sambia kirjapilt eesistatud, hääldus jäetud samaks nii palju kui eesti keel seda võimaldab. Võõrtähtede asendamine; teisitihäälduvate tähtede asendamine; saab asendada ka klusiilide pikkust ja märkida pearõhulist pikalt. Saab panna ka mitmuslikku kuju
annaabi.ee 
