kajastuvad instrumentaalteoseis tugevamini kui vokaalloomingus. Koorilaul oli Eestis väga rahvalähedane. Sellega pidi iga koorilaule loov helilooja arvestama. Ka soololaul on seotud oma tinglike "normidega". Seevastu miniatuurseis klaveripalades, mis väheseid erandeid arvestamata, moodustavad peaaegu kogu Saare instrumentaalloomingu, samuti soololaulude klaverisaadetes võis ta anda vaba voli oma loomingulistele otsingutele, fantaasiale ja väljendusele. Siiski ei otsi ta seejuures teed "ennekuulmata ja tundmata poole". 1911. a. algas Tartu muusikaelus uus tõus. "Vanemuise" teatri orkestri- ja koorijuhiks tuli äsja Peterburi konservatooriumi lõpetanud Juhan Aavik. Juba järgmisest aastast hakati Tartus esitama kuulsatel heliloojate loomingule pühendatud õhtuid. Kaunis järjekindlalt esitati suuri vokaalsümfoonilisi teoseid. Korraldati ka kammermuusika õhtuid. Kõike seda aitas teostada energiline dirigent J. Simm. Vahetevahel oli neil kontserditeil kaasategev M. Saar
olen ma õppinud Saatana kohta paljugi" (ALTHAUS 1989: 164) Luther võtab kuradit palju tõsisemalt, kui seda tehti keskajal. ,,Lutheri kuradil, nagu võiksime ta kohta ütelda, on suurem põrgulik majesteetlikkus kui keskaegsel kuradil; ta on muutunud tõsisemaks, võimsamaks ja hirmsamaks." (ibid) Lutheri jaoks ei olnud kurat abstraktsioon, vaid juba lapsepõlvest omandatud mõtteviisi kohaselt paratamatu igapäevane seltsiline: ,,Ei ole see mingi erakordne ega ennekuulmata asi, et Kurat mööda maju kolistab ja kummitab. Meie kloostris Wittenbergis kuulsin ma teda selgesti. Sest kui ma alustasin loenguid Psalmide raamatust ja istusin reflektooriumis peale seda, kui me olime laulnud matiine, lugedes ning märkmeid kirjutades, tuli Kurat ja müdistas kolmel korral hoiukambris [piirkond ahju taga - A. L.] justkui raamatuköidet lohistades. Viimaks, kuna see lõppeda ei tahtnud, korjasin ma oma raamatud kokku ja läksin voodisse
annaabi.ee 
