Nii juhtus ka Esmeraldaga, ta hukkus oma naiivsuse tulemusel, oli usaldav ja annastsalgav ja ei osanud näha reeturlikkust enda ümber. Quasimodo oli minu arvates armas tegelane. Olgugi, et kole ja kohati ka kuri ning ettearvamatu, oli tal siiski hea süda. Ka Esmeraldal oli hea süda ja ta oli puhtuse ning headuse kehastus, kuid koos oma naiivsusega muutus see imalaks. Quasimodo seevastu oli nagu tasakaalustatud, oma koleda välimuse tõttu leidis ta minu kaastunde ja tänu oma ennastsalgavale käitumisele ning puhtale armastusele suhtun ma temasse täie austusega. Minu arvates oli ta selles teoses kõige parem tegelane, kahju vaid, et tema lõpp pidi nii traagiline olema. Kummaline, et mul ei ole kahju niivõrd sellest, et Esmeralda pidi surema vaid mul on kahju, et Quasimodo kaotas seeläbi oma elu mõtte. Gringoire on inimene kelle iseloomustamiseks ei pea eriti palju sõnu kasutama. Minu jaoks väga võõras inimtüüp. Ta oli filosoof ja luuletaja ehk boheemlane, muretu hing,
sigarett ja mõned fotod, millest on raske lahkuda. Tundide kaupa ronisid nad mööda purustatud keldreid, jooksid läbi põlevate majade vahelt, mööda pikki pimedaid ja võõraid tänavaid. Kaasas olid ka püstolid. Traudl oli loobumas, aga tema kaaslased ei lasknud tal maha jääda. Algas õudne aeg, kuid Traudlil polnud enam tahtmist surra. Ta vaid mõtles uudishimulikult, mida kõike veel inimene võiks kogeda. Saatus oli talle armuline. Tänu ühe mehe ennastsalgavale, inimelikule headusele, pääses Traudl Venemaale saatmisest. Pärast pikki kuid astus Traudl uude ellu. 3. MÄRKUSI 4. SÜÜ TUNNETAMISE KRONOLOOGIA Traudl Junge teenis kuritegelikku võimu, osalemata siiski natsionaalsotsialistide mõrvaaktsioonides. See teda välja ei vabanda, aga olnut mõista tahes tuleb seda arvestada. Viibinud küll sündmuste keskel, ei sobi ta nende inimeste must-valgesse