teinud, nii igaüks neist personaalselt, kui nende põlvkond koos. Ma austan neid selle eest, mida nad on oma elus pidanud läbi elama, kannatama ja kuidas nad on sellest välja tulnud. Austan selle eest, kuidas nad ikka leiavad endas energiat ringi liikuda, naeratada ja õpetada meile, saatanasigitistele asju, mida me nagunii esialgu kuuldagi ei taha ja kohe kindlasti põhimõtte pärast ei kasuta. Mõelge läbi see oma "tõde" ja heitke pilk enestesse. Kas igaüks teist on ikka väärt ennastsalgavaid ohverdusi? Õppige teie austama meid, siis austame ka meie teid.
Peale osalist demobiliseerimist jäi polgust järgi Kuperjanovi partisanide pataljon, mis 1. jaanuarist 1921 liideti koos Kaleva Maleva ning Scouts-pataljoniga kokku uueks 6. jalaväepolguks. Uus üksus teostas Valga piirkonnas piirikontrolli ja piirimärkimise töid kuni juulini 1921.32 Seejärel võttis teenistusse üle endise 3. jalaväepolgu järglane, 3. üksik pataljon. Antud üksus valvaski Valga piiri kuni kutselise piirivalve moodustamiseni.33 Pärast ennastsalgavaid võitlusi Vabadussõjas tundus säärane teenistus sõduritele pigem igava ja tüütu tegevusena. Vahetult enne Eesti Piirivalve tegutsema hakkamist on olukorda piiril kajastanud kohalik ajakirjandus. Ohvitserid ei teadvat suurt midagi tolli- ja piirivalveseadustest ning piiri valvamine olevat neile tundunud ajutiselt peale pandud kõrvalise kohustusena, mis teadmiste omandamist ei soosinud. Piirile ei olnud veel ehitatud