Anakreon on jätnud sügava jälje maailma kirjanduslukku oma lihtsuse ja mänglevusega. Anakreontilist luulet on harrastanud peale mitmete saksa ja prantsuse luuletajate ka vene suurkirjanikud Puskin ja Lomonossov. Ning juba 19. saj. alguses tõlkis Kr. J. Peterson kaks anakreontilist laulu ka eesti keelde. (Unt 2001). Koorilüürika oli seotud mõne suurema ühiskondliku sündmusega. Koorilüürikas eristati mitmeid liike: epiniikionid (võitjate auks spordivõistlustel), enkoomionid (kiitusalul tähtsale inimesele), ditürambid (ülistuslaul Dionysosele), hümnid. Olulised vormid sellest perioodist on veel epigramm algselt kiri hauakivil, hiljem kokkusurutud sõnastusega lühike lüüriline luuletus (loojaks peetakse Simonidest) ja treen e. kaebelaul. Tähtsaim koorilüürik oli Pindaros, viimane kreeka aristokraatia laulik (Kleis 1980: 57-58). Heroilise eepose langus. Koomiline eepos
eleegia, lüürika teistel liikidel (meelika, melos `laul') kestis seos muusikaga hellenismi- ajastuni ja kauemgi. Laulude ettekandmisviisi järgi jaguneb meelika: a. monoodiline lüürika (monos `ainus); esitas üksiklaulja, subjektiivne tundeväljendus. Alkaios, Sappho (VII-VI saj.), Anakreon (VI saj.) b. koorilüürika; väljendas ühiskondliku elu sündmusi. Laululiigid: ditüramb (Dionysose ülistuslaul); al VI saj. II poolest epiniikionid (lauldi spordivõistluste võitjate jaoks), enkoomionid (lauldi kuulsate isikute või rühma auks, eriti türannide õukondades). Tunnustatud klassik koorilüürika alal on Pindaros, kellelt ülistusluulet telliti. Kirjutas ka oode jms. Tema kaasaegne võistleja oli Bakchylides (V saj.), keda hüüti Keose ööbikuks. Elas Sitsiilia türanni õukonnas. 33. Eleegiad ja jambid Eleegia (< kr elegos `kaebelaul'), distihhonidest koosnev flöödi saatel esitatav kaebelaul; al VII saj.-st e. Kr. igasugune eleegilises vormis luuletus
annaabi.ee 
