artikulatsioon – helide omavaheline sidumine või eraldamine (legato, staccato – katkendlikult, staccatissimo, portato) helivaru – kõikide olemasolevate muusikas kasutavate pillide kõige alumistest kõige ülemiste nootideni (välja jäävad need mida inimkõrv ei kuule) diapasoon – ühe instrumendi või hääle ulatus register – diapasoon jaguneb mõtteliselt kolmeks, alumine jne tsooniline kuulmine – see, kuidas inimene kõiki heliomadusi tunnetab enharmonism – sama helikõrgus, mis on väljendatud kirjapildiliselt erinevalt nt gis ja as on enharmoonilised
2. VÄLTUS - impulsside kestusest 3. KÕRGUS - tähtsaim, sõltub põhivõnkumise sagedusest 4. KÕLAVÄRV sõltub heliallika võnkumise koostisest(nt la 440x/sek) Häälestus jaguneb: · meloodiline(Pythagorose) · harmooniline (kesktooni häälestus, 1-märgiline · võrdne häälesüsteem, tempereeritud, helistikud on võrdselt mängitud, ka pooltoonid, mida mõõdetakse Cent`ides. Pooltoon=100 Centi ENHARMONISM samahelilisus Heli tugevus kuuldeorgani poolt tajutav elastse keha võnkumise ulatus kui võnkumise intensiivsus, mis kuuldeorganisse jõuab õhurõhu muutusena. Helide tugevust tähistatakse tähtedega või täheühenditega, mida nimetatakse HELITUGEVUSTÄHISTEKS (üldised e püsivad või kohalikud e ajutised) Üldised tugevustähised pärinevad vastavatest tugevusega seotud itaaliakeelsetest sõnadest: p = piano = vaikselt p p = pianissimo = üsna vaikselt
annaabi.ee 
