Neilt sai ta oma funktsiooni ning arendas seda edasi vastavalt kuninga ja riigi vajadustele. Õukonna ja riigi struktuur sulasid ühte, nad olid üks nagu õukond ja riik, nagu palatium ja regnum. Õukonna eesotsas seisis kuningas.ent kuningas ei olnud eesmärk omaette. Temast kõrgemal seisis ,,kõikvõimsa Jumala tahe". Seepärast nimetasid end kuningad Karlist alates ,,kuningateks Jumala armust". Selles tuleb aga näha mitte haigaslikku eneseupitamist, vaid alandlikkuse ja oma valitsejastaatuse õiguspärasust kinnitavat vormelit. Jumal oli vältimatu eeltingimus, et kuningas võiks olla riigi eesotsas. Tema kõrval seisis kuninganna ja seejärel kuninglikud lapsed, kes olid järjestatud vastavalt eale ja legitiimsusele. Neile allusid ,,ministrid", nii vaimulikud kui ka ilmalikud, kes ei valitsenud mitte kuninga heaks, vaid kelle kaudu valitses kuningas. Nad olid ,,notarid", kuninga tahte kuulutajad ja täideviijad.
Kuna koolis on igav, on ta hakanud tihti puuduma ega tee koduseid ülesandeid. Samas suudab klassis tahvli ees ülesanded ära lahendada, ka tasemetööd tegi ainukesena klassis hindele “5”. Aineõpetaja arvates aitab teda hea mälu ja erakordne taiplikkus. Ta on kõrge enesehinnanguga, tunnetab oma üleolekut, armastab kiidelda. Klassikaaslased imetlevad teda, kuid samas panevad kiitlemist ja eneseupitamist pahaks. Kaasõpilased suhtu- vad temasse üldiselt hästi, ta on hinnatud kaaslane. Õpetajad tunnistavad õpilase andekust, kuid toonitavad tema laiskust. Püüdele teda rohkem õp- pima motiveerida, kui koolis nõutakse, vastab: “Kas pean siis vähem koolis käima?” või: “Kas mulle selle eest keegi maksab?” Kui avanes võimalus konkureerida rahvusvahelise projektimeeskonna liikmeks, oli noormees ilma sunnita valmis pingutama ka väljaspool klassitundi.