Just noored on need, kes saavad suurendada inimestevahelist sallivust ning vähendada rassismi. Siinkohal peaks igaüks alustama iseendast, tuleb maha suruda eelarvamused ning kohelda inimest kui indiviidi, mitte lahterdada ja liigitada neid sõltuvalt usu, nahavärvi või millegi muu vähegi erineva tõttu. Sellegipoolest on teatud iseärasusi, mis ei soosi kooseksisteerimist, üheks näiteks radikaalsed islamiusulised. Ristiusule on võõras enesetaputerror ning seda on see ka enamikele muu-usulistele. Samuti on ristiusulistel erinevaid usulahke-sektid ja ka nendes tehakse erinevaid ohverdusi ja ajupesu. Ei ole usku, rahvust ega ka mitte nahavärvi, mis oleks üdini halb või hea ning leian, et rutakad järeldused nende omaduste põhjal ei ole alati õigustatud vaid ainult õigustavad võõrviha. Kuigi välismaal on enamasti alati tore, hea ning huvitav ja arvan, et iga inimene võiks
ajalehes diplomaatia, elust peale selle katastroofi. Ta toob välja, et eestlaste jaoks on terrorism, kui mingi asi, mis juhtub mujal ning meid endid ei puuduta. Lisaks tunnistab autor, et teda puudutas isiklikult New Yorkis toimunu väga , kuna Toomas Hendrik Ilvese nii ülikooli ning ka saadiku aastad möödusid sealkandis. Paljud ohvrid olid pärit väikelinnast, kus president üles kasvas. Autor peab oluliseks seda, et enesetaputerror mõjub inimestele teisiti kui ükskõik milline teine julmus, sest neid kes selle toime panevad, ei saa karistada, kuna nad on kõige selle käigus võtnud lisaks teistele inimestele ka enda elu. Toomas Hendrik Ilves on veendunud, et hirm pole ainulaadne emotsioon, sest kõik tunnevad hirmu kriisiolukordades. Näitena tõi ta Kuuba raketikriisi ajal. Autor tõi välja ka selle, et enamasti läheb kriisiolukorras hirm mingil ajal kui oht on möödas üle, aga terrorirünnakud