Madise naine, keda saunatädiks kutsuti, oli hoopis teist sorti inimene, kes tundis rõõmu kõige kohta kõike teada saamisest ja tahtis seda alati kõigile kuulutada. Igale poole jätkus teda ja mitu korda pidi mees teda oskamatuse eest suud pidada peksmagi, kuigi see kunagi ei aidanud. Saunatädi uskus endiselt, et vaid tema elab õigesti ja seetõttu on tal õigus teisi hukka mõista. Tema lõualõksutamist võib kaudselt pidada mitmete Vargamäe õnnetuste põhjustajaks nagu näiteks Jussi enesetappki. Vargamäele olid omased ka südikad karjapoisid, kellest olulisimaks võib pidada Marti, kellele hiljem kleepus külge hüüdnimi Matu. Tema oli esimesi, kes julges Oru Pearule vingerpussi vastu mängida, kui Pearu ehitatud tamme lõhkus. Kuigi Oru peremees teda selle eest mitmeid kordi oli lubanud maha lüüa ja püstoligagi ähvardanud, ei jätnud Matu Andrese maade üleujutamist põhjustavate tammide lõhkumist. Ka aastaid hiljem, kui Matu tagasi Vargamäele
olla kandub sealt koos mägituultega tervitusi talle kättesaamatuks jäänud kodumaalt. Kangelase hukkumine on traagiline, kuid ühtlasi ülev. See on küll saatusele allajäämine, kuid siiski mitte alistumine. Lühipoeemis "Jooksik" (1839) valjendub mägilaste kodumaa-armastuse suurus lahinguväljalt aralt põgenenud Haruni piiritus hukkamõistus. Harunist pööravad ära kõik: sõber, armastatu, ema... 8 Reeturi enesetappki ei lunasta teda ning kõigist tõrjutuna eksleb ta vaevatud hing ringi, leidmata rahu ja mõistmist. 9 Draamateosed Lermontovile meeldis teater ja ta oli lapsepõlvest peale võlutud Schillerist ja Shakespeare'ist. Kirjanikuks kujunemise aastail pani ta kirja kolm romantilist näidendit, millest kõige kunstimeisterlikum on "Maskeraad" (1835).
annaabi.ee 
