Kuninganna ehmub ning karjub abi. Polonius häälitseb korraks ning Hamlet torkab mõõgaga läbi vaiba-Polonius saab surma. Kuningapere matab Poloniuse ilma suurema kärata maha, kuid Ophelia kaotas oma mõistuse tänu oma isa surmale ning Poloniuse poeg (Laertes) ähvardab oma isa mõrvari tappa ning on ääretult vihane, et ta isa ilma austuseta maha maeti. Ophelia uppus jõkke, arvatavasti tegi enesetappu, ta maeti nagu kõrgest seisusest kohane, kuid tegelikkult ei oleks tohtinud enesetapjatele sellist au matmisel pöörata. Kuningas sõlmib Hamleti ja Laertese vahel kihlveo, kus nad peavad rapiirivõitlust tegema. Laertes määris oma mõõga otsa mürgiga ning kuningas pani Hamleti peekri sisse ka mürki. Hamlet ja Laertes asusid kaklema, kuninganna tahtis oma janu kustutada ning jõi Hamleti peekrist, Hamlet torkas oma onu läbi, Laertes lõi Hamletile kerge haava , Hamlet sai vihaseks ning torkas Laertesele sügavama
elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana... teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil hingesopis teab igaüks, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha. Harry ei ole mitte kaks olemust, vaid sada, musttuhat. Tema elu (nagu iga teise inimese oma), ei kõigu mitte ainult kahe pooluse, vaid tuhandete, loendamatute poolusepaaride vahel. Inimese
ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana… teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil hingesopis teab igaüks, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha. Harry ei ole mitte kaks olemust, vaid sada, musttuhat. Tema elu (nagu iga teise inimese oma), ei kõigu mitte ainult kahe pooluse, vaid tuhandete, loendamatute poolusepaaride vahel
Kuninganna ehmub ning karjub abi. Polonius häälitseb korraks ning Hamlet torkab mõõgaga läbi vaiba- Polonius saab surma. Kuningapere matab Poloniuse ilma suurema kärata maha, kuid Ophelia kaotas oma mõistuse tänu oma isa surmale ning Poloniuse poeg (Laertes) ähvardab oma isa mõrvari tappa ning on ääretult vihane, et ta isa ilma austuseta maha maeti. Ophelia uppus jõkke, arvatavasti tegi enesetappu, ta maeti nagu kõrgest seisusest kohane, kuid tegelikkult ei oleks tohtinud enesetapjatele sellist au matmisel pöörata. Kuningas sõlmib Hamleti ja Laertese vahel kihlveo, kus nad peavad rapiirivõitlust tegema. Laertes määris oma mõõga otsa mürgiga ning kuningas pani Hamleti peekri sisse ka mürki. Hamlet ja Laertes asusid kaklema, kuninganna tahtis oma janu kustutada ning jõi Hamleti peekrist, Hamlet torkas oma onu läbi, Laertes lõi Hamletile kerge haava , Hamlet sai vihaseks ning torkas Laertesele sügavama. Lõpuks said surma nii
annaabi.ee 
