Kas näitad? Ja nõnda on lugu ka Eestis ja nõnda on elu kiik: ükskord kui terve mõte -, ükskord on Eesti riik! [...] Liivi viimaste aastate loomingust suurema osa hõivas enesekohane luule enda saatusest see oli justkui pihtimus või eneseselgitus. Ta väljendas läbi luule oma sügavamaid hirme ja isiklikemaid mõtteid, meeleolusid, tundeid ja ängi. Ta justkui rääkis seda kõike iseendale, elas seeläbi välja oma sisemise valu. Tule, öö pimedus! Tule, öö pimedus, võta mind sülle! Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle
Uku Masing(1909-1985, 1937. aastani Hugo Albert) on Eestis silmapaistvam usuliste tunnete ja otsingute luulendaja. Ta viis edasi Enno algatust, kui hoopis teadlikumalt, süvenenumalt ja avaramalt: teoloogiastuudiumi ajal ülikoolis ja hiljem õppis Masing tundma ajas ja ruumis kaugeid kultuure ja usundeid ning vaimustus ida filosoofiast. Tema keelteoskus oli hämmastav. Kodutalust võttis ta kaasa põlise kiindumuse loodusesse. Luule oli vaid osa Masingu loovast tööst, rohkem eneseselgitus ja pihtimus kui pöördumine lugeja poole. Esikkogule ,,Neemed Vihmade lathe"(1935) hakkas välismaal uusi värsiraamatuid lisanduma alles 1965. aastast. ,,Neemed Vihmade lathe" oli 1930-ndate luulepildis kunstiliselt erandlik. See on autori pidev sisekõne jumalaga. Jumal aga ei seostu Masingul kindla dogmaga, vaid on pigem ülim ideaal ja täiuslikkus, mille poole usklik püüdleb, seda kunagi päriselt saavutamata.
annaabi.ee 
