puudumist, millele ta võiks tugineda. Tegelikult on selline maailmavaade, millele eetika tugineda tahaks, eetika enda omaks võetud optimistliku maailmakäsitluse vili. Eetika omistab universaalsele elutahtele omadusi ja kavatsusi, mis vastavad eetika enda tunnetus- ja otsustustaslaadile. 19. ja 20.sajandil peab üksnes tõeotsinguist juhinduv filosoofilinemõte tunnistama, et eetikal poletõele vastavalt maailmatunnetuselt midagi oodata. Kuivõrd on võimalik enesesalgamise vajadust maailmavaateliselt põhjendada? Ikka ja jälle on eetika püüdnud seda teha. Õnnestunud pole see kunagi. Kui tunduski, et põhendus on käes, siis üksnes sellepärast, et ta oli vastava naiivsuse ja optimistliku maailmavaate endale ise välja mõelnud. Tõde taotlev mõtlemine peab tunnistma, et maailmakorralduses headusevaimu egutsemas ei ole. Üksnes eksistents püsib teistega võitlemise ja teiste hävitamise varal. Maailm on õudus keset toredust, mõttetus keset
inimestelt nõuda karistust või kannatust, kui viimased ei olnud oma võla tagasi maksnud. Preestrid hakkasid lihtinimestelt nõudma `südametunnistuse vaeva', patukahetsust ja karistust. Nietzsche leiab, et tegelikult sellise arengu taga oli preestrite võimutahe. Halb seejuures on aga asjaolu, et preestrid panid inimesed kannatama nende endi pärast, see omakorda tõi kaasa asketismi. Asketism on Nietzsche jaoks selgelt halb nähtus, sest tegemist on inimese enesesalgamise, passiivsuse ja teovõimetusega. Preestrid õpetasid, et niimoodi saab süümepiinu leevendada, kuid tegelikult muutub inimene vaenulikuks iseenda suhtes. Tahe Tekkinud olukorras püüab Nietzsche taastada inimese teotahet/tegutsemistahet. Inimese teotahe tuleb vabastada nõrgestavast moraalist ja võltspiirangutest. Kõikjal maailmas tegelikult eksisteerib inimeste teotahe, võimutahe, enesekehtestamise tahe ning inimesed peavad saama seda avaldada, peavad saama ennast avaldada
annaabi.ee 
