sajandi II poole kontekstis) konsolideeritud riigirahvuse kontekstis, mida me tänapäeval mõistame rahvuse all. Lisaks elas tänapäeva Eesti ja Põhja-Läti aladel palju erinevaid etnoseid, näiteks vadjalasi, ja seega ei oleks õige kasutada põlisrahvuste mainimise puhul eestlaste, kui tänapäeval väljakujunenud kultuurrahva definitsiooni. Teiseks on mõistlik arvestada sellega, kuidas kohalik põlisrahvas ennast ise määratles keskajal/uusajal (etnoste enesereflektiivsus). Esimestes säilinud eestikeelsetes tekstides on selleks maarahvas. On arvatud, et selline määratlus tulenes otseselt pärisorjuse kehtestumise protsessil tulnud vastandumisest sakslastele undeutsch. Sõna eestlased kasutas esimest korda J. V. Jannsen oma pöördumises Perno Postimehe 1857. aasta avanumbris: ,,Terre, armas Eesti rahwas" Selle teksti/ekskursiooni eesmärk on anda ülevaade maarahva eluolust, osatähtsusest ja tegevusaladest keskaegses Tallinnas
klassi mõju); Kirjandus kui sotsiaalne praktika. Kirjandusajaloo olevikulisus, (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Teeme teose olevikuks, minevik on justkui kättesaamatu. Formalism - Kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflektiivsus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus). Funktsionalism Kirjandusloo olevikukesksus kirjandusalaloo olevikukesksus, peegeldavad loomishetke eesmärke ja väärtushinnanguid. Uurija on paratamatult oma oleviku poolt piiratud. Kirjandusajaloo problemaatilisus ajaloo loolisus, kirjandus vs kirjandus(ajalugu)? Vormide ja zanrite staatus, kirjandusajaloo kallutatus (esindab teatud grupi huve). Ehk ka, kelle nimel räägib kirjandus?
annaabi.ee 
