või puudutusega. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer, kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama soti arst James Braid. Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr Milton H. Erickson. Tema olulisim väide oli see, et alateadvus on eneseravimiseks mõõtmatult võimas vahend. (Streeter, Michael, 2004) Hüpnoosi olemus Hüpnoos (hypnos - uni kreeka keeles) on meele muudetud seisund ehk kunstlikult esile kutsutud teadvuseseisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sugestioonile ehk sisendusele(Laurence, J, Perry, C, 1988). Hüpnoosi kutsub esile hüpnotiseerija, kes inimese transiseisundisse viimiseks kasutab erilist metoodikat, näiteks monotoonset sõnalist ärritust(Streeter, Michael, 2004)
Sajandi tuntuim hüpnotiseerija. Milton Erickson Erickson (1901 1980) oli Clarck Hulli psühholoogiatudeng Wisconsini ülikoolis. Ta oli täiesti võlutud Hulli hüpnoosi demonstratsioonist ning proovis hiljem ise protseduuri korrata. Ja see toimis. Ning sellest hetkest alates algas tema tee Ameerika hüpnoosi juhtfiguurina. Erickson oli nii uurija kui ka arst, kes oma pika karjääri jooksul hüpnotiseeris tuhandeid inimesi. Tema olulisemaid väiteid oli see, et alateadvus on eneseravimiseks mõõtmatult võimas vahend. Ning ta uskus, et võime aidata ja ravida iseennast on igalühel meil olemas. 2.2 Hüpnoosi kasutamine Soti kirurg James Esdaile (1808 1859) on hüpnoosi ajaloos järjekordselt märkimisväärne tegelane. Ta töötas 1840. aastatel Indias Calcutta haiglas. Tolle aja üks probleem kirurgias oli efektiivse anesteesia puudumine. Operatsioonidel olev valu ja ebamugavus põhjustas kõrge suremuse. Ning Esdaile'i lahendus patsientide
annaabi.ee 
