19.-20. saj muutus vesipiip populaarseks ka Euroopas, kujunedes salongiõhtute ja intellektuaalide koosviibimiste elegantseks osaks. Üheski riigis ei nimetata piibutõmbamist lihtsalt suitsetamiseks vaid auväärseks osaks selle maa traditsioonidest, kultuurist ja elulaadist. Rituaali erilisust näitab seegi, et samal aja on lubamatu mingi muu tegevusega tegeleda, olla tähelepanematu oma sõprade suhtes või unustada kõige olulisem - peatada aeg enesepuhastuseks ja mõtisklusteks. See on püha hetk. Tähelepanuväärne on seegi, et piibu juurde ei kutsuta iial võõrast inimest, keda ei usaldata või ei peeta sõbralikuks. Oma aega ja sõprust jagatakse vaid kõige olulisemate inimestega. Alati kiirustava eurooplase jaoks võib vesipiibu tõmbamine algul näida tüütult aeganõudva tegevusena, nagu ka näiteks teejoomistseremoonia. Kuid olles seda paar korda katsetanud mõistad, milline tohutu väärtus on traditsioonidel, ajal ja inimestel
Eestlannast maniakaal-depressiiviku läbielamised Tais karmi reziimiga internaatkoolis, rahvaste paablis, tundmatus kultuuriruumis, see on lühidalt raamatu sisu. Tõmblemine enesetapumõtete ja oivikukohustuste vahel tipneb naisehakatise jaoks kiindumusega keskealisse õpetajasse, kelles ühinenud usaldusisik ja puuduv isa- figuur. Naisteka-liin on romaanis kõige igavam ja ilmetum. Sina-vorm ülestähendatud enesepuhastuseks on mõnevõrra ootamatu valik "sina" võõrandab kirjutajat oma "mina'st", teeb talle asja lihtsamaks, aga lugejale saab osaks meelevaldne samastamissund "sina" teeb lugeja "mina'st" vastu tahtmist osalise. "Kuu külm kuma" on ääretult ebaühtlane lausa orgastilised lauselainetulvad vaibuvad piinlikkust tekitavates lapsikustes, aga eks see vist olegi üleminekuealise traagika täiskasvanu ja lapse vahepeal, eikellegimaal.
annaabi.ee 
