viise, kuidas inimesed kindlustavad vale informatsiooni, mida nad ise arvavad olevat tõena. Inimesed tõlgendavad sündmusi, eriti teiste inimeste käitumist ja motiive, mis panevad inimesed käituma üht või teist viisi. Fakt et keegi tõlgendab asju viisil, mis peegeldab hästi teda, viisil, mis lubab tal kohustada toimingud, mis ta leiab ihaldatavaks, ei tähenda, et ta mõtleb sellega kindlasti valetada kui väärtõlgendus. Mitte kõik valestiarusaamised ei pruugi olla enesepettused. Arvestades vägistaja kinnitust, kes süüdistab ohvrit , et too tahtis seksida temaga. Isegi kui vägistajad, kes teavad, et nende mittesoovinud ohvrid saavad tihti teha sama kaebusi, valetades, et vältida karistust. Pretensioon ise ei ütle meile, kas see on vale. Oletades, et see oli kohtingu vägistamine ja ohver oli häbelik või väga kartlik, protestides ainult korra ja mitte väga tugevalt ja siis ei seisnud vastu
Tõlgitsus ei ole väline operatsioon, vaid samuti eksistentsiaalne akt. Traditsiooniliselt seostatakse teost kunstnikuga, aga kuidas kunstnik sai kunstnikuks? Oma tööde kaudu. Ring on suletud. Kunstnik on loodud teose allikas, teos on kunstniku allikas. Jõuame küsimuseni kunsti olemusest. Mis on kunst, saame teada teose olemuse kaudu ja teost mõistame kunsti kaudu. Kunsti olemus ei selgine ka siis, kui kasutame lähtepunktiks mingit abstraktset mõistet; sellised seletused on enesepettused, ring ringis. Et mõista, mis teost seestpoolt juhib, pöördume teose enese poole ja uurime, mis ja kuidas ta on (millisena ta on). Heidegger vaatleb van Goghi maali "Talupoja kingad". Kingad on asi, toode; igal teosel on esemelisus, kirikut iseloomustab kivilisus, luuletust kõlalisus. Talunaine kannab neid kingi põllul, tööga hõivatuna ei pööragi ta neile tähelepanu. Van Goghi pildil näeme lääpas, mudaseid kingi. Kingade kaudu saame aimu kandja raskest tööst jne
annaabi.ee 
