Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele, et kõik sellised isikud on loonud enda jaoks uue psühholoogilise reaalsuse. Üldine iseloomujoon oli nõrkus, st eluks kõlbmatus, suutmatus toime tulla nõudmistega, mida elu inimestele esitab. Tema arvates on selline nõrkus on seostatav mõne orgaanilise kehalise puudega. Nimetatud nõrkustel oli Bjerre meelest kolm peamist avaldumisvormi, mille abil saab iseloomustada mõrvaritüüpe: · Röövmõrtsukas kelle nõrkus seisneb enesepetmises; kergemeelne elu ja põgenemine reaalse elu probleemide ja kohustuste eest · Loobuja kõikidest oma püüdlustest lahtiütlemine ning täieik passiivsus kõige suhtes · Täielik, kuid pealiskaudne kohaneja ümbruse reeglite ja normidega; elas näivas reaalsuses ning puudub lapsest saati elujõud. Püüdes selgitada kuritegude psüühilisi tagamaid ja motiive, leidis ta, et mõrvarite hingeelu on primitiivne ja vähearenenud.
Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele,et kõik sellised isikud on loonud enda jaoks uue psühholoogilise reaalsuse.Üldine iseloomujoon oli nõrkus,st eluks kõlbmatus,suutmatus toime tulla nõudmistega,mida eli inimestele esitab.Tema arvates,selline nõrkus on seostatav mõne orgaanilise kehalise puudega.Nimetatud nõrkustel oli Bjerre meelest kolm peamist avaldumisvormi,mille abil saab iseloomustada mõrvaritüüpe: · Röövmõrtsukas,kelle nõrkus seisneb enesepetmises,miss obis kergemeelseks ja muretuks põgenemiseks reaalse elu probleemide ja kohustuste eest · Teise tüüpi esindaja psüühikas toimus enesest loobumise protsess,mis tähendas kõikidest oma püüdlustest lahtiütlemist · Kolmas tüüp,kui täielik,kuid pealiskaudne kohaneja ümbruse reeglite ja normidega. Püüdes selgitada kuritegude psüühilisi tagamaid ja motive,leidis ta,et kõigi mõrvarite hingeelu on primitiivne ja vähearenenud.