Kümnendivahetuse kirjandusmurrangus mängib see igal juhul keskseimat rolli, sest kirjanduskeele eneseteadlikku ümbervormimist näeme siin kõige selgemalt ja teravamalt. Suhteliselt massiivse pealetungiga muudetakse avangardse tekstikäsitluse tähendust kirjanduse sees ning luulesse tuuakse keele- ja väärtuste paabel. 2. Kõrgpoeetiline uusromantika jääb pilti alles, aga -- nagu korduvalt öeldud -- ta kandepind väheneb, suureneb enesepeegelduslikkus nii sisus kui ka maneerlikus vormis. Ühed kriitikud näevad Doris Karevas ja Indrek Hirves tõelise kirjanduse viimast kantsi, teiste silmis muutuvad nad tehniliste iluharjutuste tegijaks. 3. Kõige ühtlasemas muutumises jätkab argikeele-sõbralik suund, mis seob end uuema rahvalaulu esteetikaga. See rida areneb üle Lepiku--Runneli Beierini ja sealt edasi nn. punkluuleni, maailmavaade ulatub rahvuslikust konservatiivsusest Tõnu Trubetsky anarhismini, peale tuleb kogukondlik släng.
alguses oli, kuid hiljem tema loomingus taandus. Keeleteadlik ja kirjutab nö "nägemise luulet". "Meeleolu" kirjeldab, mida keegi "mina" on näinud. Refleksiivsus, enesekohasus ongi Kruusa kõnepruugi võti. Nägemise ja kirjutamise vahel on tõlkesuhe, mille teadvustamine paneb Kruusa refleksioonidele aluse. Neis erinevaid märgisüsteeme ühendavates teisendustes tekkinud sõlmi ja pöördeid on kuigivõrd jõutud kirjeldada, aga vähem on osutatud tähelepanu sellele, et enesepeegelduslikkus jätkub järgmistelgi astmetel. Sinna ei pääse muidugi ikkagi muudmoodi ligi kui keele kaudu, vaadates, milline on kirjeldusi loova teksti ja kirjeldatava suhe. Kruusa "minas" ei tohiks nagu kahtlusi olla: seesama kordumatu keel ja kirjaviis ütleb lugejale kohe, et "nii kirjutab Kruusa", samuti on ilmne, et kõik raamatus reflekteeritud nägemised-tajumised koonduvad ühte kindlasse punkti, mida reaalsusefekti arvestades võiks siis ka tõlgendada punktiks "kus asub Kruusa".
annaabi.ee 
