eneserealiseerimine, kuid ta uuendas kujunemisromaani zanri: eelkõige "Stepihundiga" muutis ta romaanitüübi vormi, kompositatsiooni ja jutustamistehnikat. Samuti lisas ta zanrisse autobiograafilisi motive, kaasaegse psühholoogia võtteid ja sotsiaalset kriitikat. Hesse peategelased on kõik enese otsingul ning püüdlevad harmoonia poole, nad on oma elus jõudnud ummikusse ja peavad, midagi oma elus või mõttemaailas muutma, et edasine eksisteerimine võimalik oleks. Ükski Hesse eneseotsija ei leia oma mina traditsioonilisi radu. Nad peavad vabanema väikekodanikust mugavusest ja turvalisusest, et leppida oma hingega, kui tahes keerukas, ebatraditsionaalne või isegi amoraalne see ka pole. Vahel kestab otsing terve elu, vahel ei õnnestu raha saavutada esimesel katsel, kuid igal juhul peavad kangelased loobuma isekast ja kitsast maailmanägemisest ja omandama võime näha maailma terviklikkust. Otsingud ja vabanene toovad kaasa kannatusi, kuid just kannatamisvõime näitabki
Zanri poolest kuulub suurem osa teoseid kujunemisromaanide hulka. Hesse romaanide põhiteemaks on traditsiooniline eneserealiseerimine. Ta uuendas kujunemisromaani zanrit eelkõige "Stepihundiga", kus muutis romaanitüübi vormi, kompositsiooni ja jutustamistehnikat. Lisas autobiograafilisi motiive, kaasaegset psühholoogia võtteid ja sotsiaalset kriitikat. Peategelased olid kõik enese otsingul ja püüdlesid harmoonia poole. Ükski eneseotsija ei leia oma mina traditsioonilisi radu käies. Otsingutel on tavaliselt vaimne teejuht. Hesset on nimetatud nii romantikuks kui ka eksistentsialistiks. "Stepihundi" koht Hermann Hesse loomingus Stepihunt on autobiograafiline, psühholoogiline ideeromaan. 1926.aastal ilmus värsivormis poeem "Stepihunt". Romaan ilmus 1927.aastal. Kirjaniku loomingus kujutab see romaan seniste arusaamade ümberkujutamse, uute pidepunktide otsimise
võimalusi alles pärast teo sooritamist. Ta ei käitu ootuspäraselt, valmistades pettumuse eelkõige iseendale, sest ta teod ei vasta tema ettekujutusele enda kõlbelisest minast. Seega on Vetemaa tegelane oludes kujunev, iseend oma tegudes tundmaõppiv ning oma piiridest väljaastuv, nn. transtsendentne karakter. (Vetemaal on telenäidendis «Illuminatsioonides üheksale näitlejale (pauguga lõpus)» tegelane Eneseotsija, kes otsib puhast, tõelist mina. Tundub, et sellise tegelase abil on reflektiivsuse äärmuslike võimaluste ja psühhoanalüüsi mõnede aspektide parodeerimise kõrval naeruvääristatud ka isiksusekontseptsiooni, mis kehastub kindlalt defineeritava, iseendaga võrduva ja lõplikult valmi karakterina.) Teo ja tahte vahekordi analüüsides ning olemise ja eetika vahel lõhet nähes läheneb autor irratsionaalsele isiksusekontseptsioonile,
annaabi.ee 
